Punapeet puhastab organismi kahjulikest jääkainetest ja aitab turgutada immuunsust
Vanas Kreekas olnud peet ebaõnne sümbol. Kui naabrid kuulsid kellegi perekonnatülist, riputati tülitsejate uksele salaja peedilehepärg. Kui aga taheti kedagi pilgata, siis ootas vaest patukotti lillekimbu asemel punt peete.
Tervisliku toidu sõbrad hindavad ammu kultuuristatud peedi juures nüüd üle kõige selle köögivilja suurt biokeemilist väärtust. Kõrvitsa järel on punapeet üks tähtsamaid pektiiniallikaid (4,8–7,2%), seega puhastab peet inimorganismi kahjulikest jääk-ainetest hästi tõhusalt.
Kuna enne öökülmi üles võetud söögipeet säilib keldris hästi, saab seda köögivilja tarvitada kogu aasta. Peet säilib paremini, kui jätate alles umbes 2cm varrejupid ja pika peene peajuure. Toitudesse sobivad ka peedi noored lehed, alles kasvavad väikesed juurviljad on aga suvel juba tarvitamiskõlblikud. Moondunud kujuga väikesi peete võite talvel ajatada värskete lehtede saamiseks.
Punapeeti sööme salatites, suppides jm värskelt, kuivatatult, soolatult, marineeritult ja konserveeritult.
Kuigi punapeedil on palju efektse välimusega sorte, on köögis kõige hinnatumad ikka tumepunase värvusega peedid. Maitselt on paremad keskmise suurusega juurviljad (läbimõõt mitte üle 10 cm), sest nad sisaldavad vähem kiudainet, rohkem suhkrut ja mineraalsooli. 100 g peeti annab 40–50 kilokalorit energiat.
Maksa- ja südamehaigete toidupoolis
Peeditoidud, ja eriti toortoitud, on hästi tervislikud. Juurviljad sisaldavad suhkrut 8–12%, suhteliselt palju naatriumi, kaaliumi, magneesiumi, joodi, rauda, 1,5% valku, kiudainet, rasva, värvaineid, askorbiinhapet, B1-, B2-, P-, PP-vitamiini, foolhapet ning alkaloiditaolist ainet betaiini, mis reguleerib koliini teket ja parandab sellega maksa ainevahetust.
Peedi loodusliku suhkru ja raua sisaldus parandavad aga koos mälu ja kontsenratsioonivõimet ning stimuleerivad vereloomet. Noortest lehtedest saab ka hulga C-vitamiini (25–45 mg%).
Seega peaks punapeet olema südamehaigete, veresoonte lupjumise ja kõrge vererõhu all kannatajate igapäevane toidupoolis. Peet on ka arvestatav kaaliumiallikas (288 mg/%) ja üks joodirikkamaid köögivilju. Joodist on põhjamaalasel pidevalt vajaka – sellest tuleneb oht jääda kilpnäärmehaigustesse.
Kaaliumil on südame rütmi normaliseeriv toime, magneesium alandab vererõhku ja aitab jalakrampide vastu, jood mõjustab rasva (ka kolesterooli) ainevahetust.
Kiudained ja orgaanilised happed stimuleerivad maosekretsiooni ja soole peristaltikat, seetõttu võib peeti kasutada ka spastiliste soolepõletike korral. Peedis leiduv beetakarotiin muutub inimorganismis A-vitamiiniks.
Peedimahl aitab rasvunuid
Ravitoiduks tarvitatakse tavaliselt peedimahla ja noori lehti, kuid tõbine hoidku oma menüüs ka nii toorest kui keedetud peedist salateid. Kui tervis lubab, võiks peeti salateis süüa koos mädarõika, küüslaugu, selleri ja aedtilliga. Päeva jooksul pistke peedisalatit 5–6 supilusikatäit.
Peedimahl on hea looduslik kõhulahtisti, uriini eritumist ja punaliblede teket soodustav ning immuunsüsteemi tugevdav vahend. Seda soovitasid juba Vana-Kreeka arstid.
Väga hea on peedimahl kliimaksi, veresoonte lupjumise, rasvumise, kõrgvererõhu-, sapipõie- ja neeru-maksahaigete dieedis. Värsket peedimahla jooge päevas 200–400 g, pruukige seda 2–4 joogikorraga tühja kõhu peale ehk pool klaasi enne iga söögikorda. Raskete tervisehäiretega inimesed võivad mahla juua kuni pool liitrit päevas.
Kehvveresuse korral on mahla võetud mitu kuud 1–2 supilusikatäit enne sööki. Rahvameditsiinis tohterdati värske peedimahlaga immutatud tampoonidega nohu.
Viimaste aastate uuringutega on selgunud, et peedil on tugevad antitoksilised (mürgiseid aineid kõrvaldavad) omadused ning et peedis sisalduvad ained (betaiin, koliin, mikroelemendid) stimuleerivad inimese immuunsüsteemi ja parandavad vereloomet. Antotsüaanid on eriti aktiivsed ilma kuumtöötluseta.
Toorest peeti hakake siiski sööma ettevaatlikult – iga kõht ei pruugi suurt peedikogust välja kannatada. Maitse parandamiseks ja ilusa värvi hoidmiseks lisage peeditoitudele hapusid mahlu või sidrunhapet.