Üldjuhul on armsad ja hästilõhnavad ajatatud hüatsindid mõeldud hooajataimeks ja nad vistakse reeglina peale õitsemise lõppemist ära.

Kui aga on tahtmist ja võimalusi proovida, võib taime ka edasi kasvatada. Alati ei pruugi sellisest üritusest küll asja saada, kuid hea õnne korral võib aeda nii mõnegi toreda eksemplari juurde saada.

Kuna äraõitsenud hüatsindil jäävad alles rohelised lehed, siis tuleks leida talle valge ja pigem veidi jahedam kasvukoht, kus siis taim edasi kasvab. Kasta mõõdukalt, kuid vältida substraadi läbivettimist ja ärakuivamist. Mõned korrad võiks anda ka kosutuseks õitsvatele toataimedele mõeldud väetist.

Kastmisel-väetamisel jälgida, et vesi sibulale ei satuks, kui pott on liiga kitsas, võib kasta-väetada ka altpoolt.

Heades tingimustes püsivad hüatsindi lehed rohelised üsna mitu kuud. Kuid vaatamata tublile hoolitsusele nad siiski kolletuvad, justnagu aiaski kasvades, ja kuivavad. Nii nagu lehed kolletuvad, vähendatakse kastmist ning enam pole taime vaja ka väetada. Sibulal algab puhkeperiood.

Kui lehed on täiesti kuivanud, lõigatakse nad maha. Sibul võetakse potist välja, puhastatakse ettevaatlikult ja kuivatatakse toasoojuses. Seejärel hoitakse sibulat pimedas, kuivas ja toasoojas kuni sügisese mahapanekuni. Kuna reeglina on sellises potis istutusmulla ehk substraadi kogus väike, võib hoida sibulat ka koos potiga. Uuesti ajatamiseks seesama sibul enam ei sobi, küll aga rõõmustab hüatsint meid oma õitega peale peenras talvitumist tuleval kevadel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid