Menukaim ja taasarmastatuim talvelill - alpikann
Sõle Selveri lillepood on pea sõna otseses mõttes oaas asises maailmas. Ometi on florist Õnne Kroon kui rätsep, kel pole saapaid jalga panna: jõuludekoratsioonid on taimede asemel tehtud vahtplastist. Tõsi, tehislikust materjalist välja lõigatud kuusekesed on saanud endale krepp-paberist ja poolläbipaistvast kangast hellad (lume)kuued.
Nagu kogu kaubamaailmas, on lilleäriski omad head ja halvad ajad.
Lillede kinkimise aeg
“Jaanuarikuu on väga vaikne,” tunnistab Õnne. “Inimestel on pühadejärgselt raha otsas ning lilli kingitakse vaid sünnipäevadeks ja pulma-aastapäevadeks.”Jõulukuul külla minnes lillekimp või -pott kaasa võtta on aga üha tõusev trend. Jõulutähte on kingitud ja ka oma koju viidud juba aastaid. Kuid menukaim taasarmastatud potilill on Õnne sõnul hoopiski alpikann – igas suuruses ja värvis. Vanemates inimestes tekitab alpikann nostalgiat, nooremad on kauni lille ise enda jaoks meelepäraseks mõelnud ja vaadanud. Hüatsint, mis veel mõni aasta tagasi ülipopulaarne oli, on nüüdseks ehk liigsest tähelepanust väsinud ja hoiab tagaplaanile.
Mäletan vanast ajast niisugust etiketti, et potilille võis kinkida vaid väga lähedastele inimestele. Kellest teati, et tal on lille paigutamiseks ruumi ja hoolitsemiseks mahti. Õnne arvab, et suuremate taimede ja näiteks teise praeguse trendilille orhidee puhul võiks lille kinkimises tõesti kokku leppida. Sest need vajavad enda ümber palju ruumi ja
valgust.
“Orhidee kiituseks võin öelda, et alpikanniga võrreldes on ta palju hooldusvabam lill. Pealegi rõõmustab orhidee meid oma õiteiluga kolm-neli kuud aastas ning sellesse perioodi jääb ka jõuluaeg. Alpikann tahab aga jahedust, mida ehk keskküttega korteris pakkuda pole. Ja vahel peotäit lundki mullapallile.”
Kuuseokste, lillede ja kõiksugu kaunistustega jõuluseadeid Õnne sõnul viimasel ajal eriti ei osteta. Tavapäraselt valmistatakse seaded kuuseokstest, kuivatatud puuviljadest, pähklitest, suhkrustatud õuntest jne ning selliseid tellivad eelkõige asutused. Neid seadeid saab aastati korduvkasutada, asendades närbunud osasid. Oma koju viiakse pigem potililli ja seatakse need ise üksteisega sobima.
“Millegipärast ei osata enam pärgi hinnata. Küllap maainimesed valmistavad need ise välisustele, aga linnarahvast majaomanikud nagu kardaksid liigset tähelepanu. Ka traditsioonilised nelja küünlaga lauapärjad on praegu kui unustatud.”
Venelane on lahkema käega
Keerukaid lillekimpe Õnne liiga palju letile ei seagi, sest inimesed on hakanud eelistama lihtsaid lõikelilli. Noorem eestlane ostab sageli sünnipäevalapsele kingi kõrvale vaid ühe lille, vanemad inimesed vähemalt kolm.
“Aga venelane on lahkema käega – kui tal raha on, siis ta seda ka kulutab! Ja kui lill meeldib, ostab kohe mitu. Samuti tahab ta ise kimbu seadmisel näpunäiteid anda ning mis eriti armas – kiidab, kui kimp meelepärane tuli!”
Samuti peab venelane väga kiivalt kinni lilleõite arvust ja värvide tähendusest. Kollast roosi ta ei hinda, see peab olema punane või roosa. Ja paarisarv lilli viiakse ainult surnule. “Üldine kimbu reegel on, et selles lilli ei loeta, seal võib olla ka paaritu arv õisi. Kuid venelane loeb õied ka kimbus üle. Seda püüan arvestada.”
Viljandimaal, kust Õnne pärit, viiakse kallite kadunukeste hauale jõuluõhtul väike kuusepuu ja kalmuküünal. Kuuseke raiutakse harilikult oma talu maadelt. Aga seda asendab edukalt ka üksik kuuseoks, kuuseokste kimbuke või pärg.
