Lasksin endale saata kahtlaste tegelaste fotosid, et kindlaks teha, kellega tegu. Tuleb välja, et ei kellegi muu kui tavalise tuhatjalgsega. Kes see tuhatjalgne on ja mida ta üldse meie keldrites ja majaseina ääres toimetab?

Jalgadega ussid

Tuhatjalgsed on ussikujulise kehaga loomad. Süstemaatiliselt kuuluvad nad koos putukate ja sadajalgsetega hõimkonda üheharused (Uniramia). Alamhõimkonnas hulkjalad (Myriapoda) moodustavad nad omaette klassi tuhatjalgsed (Diplopoda). Arvatakse, et meil võib neid elutseda veidi üle 30 liigi, kuid maailmas on teada rohkem kui 10 000 tuhatjalgsete liiki. Nende silinderjas keha koosneb paljudest tugeva koorikuga kaltsiumirikastest lülidest. Pealtpoolt vaadates tundub tuhatjalal selgmisi kehalülisid poole vähem olevat, kuna kehalülide seljakilbid on paarikaupa kokku kasvanud. Igal keha segmendil on kaks lühikest ja väga väikest jalapaari. Eesti liikidel on 11–60 kehalüli ja kuni 110 jalapaari. Selgelt on eristunud pea, mille külgedel on täppsilmad, pisikesed tundlad ja kaks paari lõugu. Tuhatjalgsed munevad pinnasesse. Noorel tuhatjalgsel on sündides ainult seitse kehalüli ning nende arv suureneb pidevalt kogu elu jooksul.

Varjatud eluviisiga tuhatjalgsed elavad mullas ja metsakõdus ning on kuivamise suhtes tundlikud. Aktiivsed on nad tavaliselt öösiti, kui õhk on jahedam ja niiskem. Nad eelistavad elada metsas langenud lehtede all, kuid sageli leidub neid ka põllul ja aedades kivide ja puutükkide all. Mõned tuhatjalgsed ei tule kunagi varjust välja. Kuiva ilmaga kaevuvad tuhatjalgsed pinnasesse, kus on rohkem niiskust.

Pigem sõber kui kahjur

Erinevalt röövtoidulistest sajajalgsetest toituvad tuhatjalgsed kõdunevast taimsest ainest, seega on nad olulised kõdu lagundajad. Kõdutoidulistena eelistavad tuhatjalgsed selliste puude lehti, mis sisaldavad rohkem kaltsiumi, sest seda on neil oma kehakatete tugevdamiseks palju tarvis. Sageli kohtabki tuhatjalgu vanades maakeldrites, kuna seal on neile soodsad toitumistingimused ja hea arengukeskkond. Samuti on neid arvukalt kompostihunnikutes ning sõnnikuga väetatud aladel. Nad mängivad olulist rolli mullatekkeprotsessis, kus lagunemata orgaanilist ainet töödeldakse orgaaniliseks aineks, rikastades mulda huumusega.

Niiskel suvel võivad tuhatjalad siiski muutuda tülikaks kahjuriks, sel juhul on neid huumusrikastes aia- ja põllumuldades massiliselt. Mõnikord söövad tuhatjalgsed ka taimede juuri. Aiakahjurina on meil peamiselt levinud täpik-tuhatjalg (Blaniulus guttulatus), kes võib kahjustada aedmaasika vilju, sibulat, salatit, kurki ja teisi aiavilju. Sellised kahjustused on kõige sagedasemad põuaperioodidel, kui tuhatjalad ründavad eeskätt niiskust sisaldavaid kultuure. Hulgi võib neid leida ka varisenud puuviljadel. Kuid üldiselt on tuhatjalalised pigem kasulikud kui kahjulikud.

Passiivne kaitse

Tuhatjalgsed liiguvad aeglaselt, ja kui neid puudutada, siis tõmbuvad nad end vaenlase eest kaitstes rõngasse. Paljudel tuhatjalgsetel on kaitseks vaenlase vastu veel mürginäärmed, mis asuvad kerelülide seljakilpide külgedel. Sealt eritavad nad ärritava toimega vedelikke, mis võivad sisaldada väikeses kontsentratsioonis kloori (Cl), joodi (I) ja vesiniktsüaniidi ehk sinihapet (HCN), kuid sellest siiski ei piisa enesekaitseks röövloomade eest. Nendest toituvad näiteks teatud liiki ämblikud, konnad, sh kärnkonnad, linnud (eriti kuldnokad) ja väikesed imetajad.

Mõned liigid eritavad vedelikku, mis võivad põletada nahka ja põhjustada pimedaks jäämist (Eestis õnneks selliseid ei leidu). Meil elavad liigid inimesele mingit tõsisemat häda ei tekita. Ainuke mure on see, et tuhatjalgsete eritised võivad jätta nt kätele pruunikaid laike ja lõhnata ebameeldivalt ning käsi on raske puhtaks saada.

Lugege rohkem ajakirja "Maakodu" detsembrinumbrist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid