Omapäi reisima

Kogenud ise seljakotiga rändamise eeliseid, mõtles pärnakas Teet Roosaar välja portaali Seljakotirändur, kust ka teised temasugused nõu võiksid saada.

Teet Roosaar on mees parimais aastais, kusjuures reisikihk hakkas teda kummitama üsna varases nooruses. Reisigruppidega puhkamas, tööülesandeid täites, isegi kutselise reisisaatjana – nii see maailm avardus.

Kuuks ajaks Indiasse

2008 oli see pöördeline aasta, mil ta äkki tundis, et grupiga reisimisest on saanud villand. Hing ihkas ise otsida vaatamisväärsusi, mida külastada; käia omavalitud poodides ja turgudel ning leida õhtusöögiks just endale meelepärane restoran.

Finnairil oli 6000kroonine Tallinna–Mumbai lennukipiletite pakkumine ja Teet otsustas üksipäini kuuks ajaks Indiasse minna. Kolleeg julgustas: nõukogudeaegse elukogemusega inimene saab igal pool hakkama.

“Tal oli õigus. Välismaal ei huvita kedagi sinu perfektne keeleoskus, vaid rahakoti paksus. Enamasti oskavad teenindajad inglise keelt veel halvemini kui sina ja alati leidub inimesi, kellelt abi küsida.”

Teet meenutab, et Indias üritati esmalt turist “rajalt maha võtta” ning talle autost, autojuhist, “sõbralikest hotellidest ja restoranidest” jms koosnev pakett sokutada.

“Milleks?” on mees tagantjärelegi tark. “Öömaja võib Lonely Planeti ja interneti abil ise leida (pakutakse ka kohapeal), lennukid, rongid ja bussid liiguvad. India kohta on hea portaal näiteks www.makemytrip.com. Sealt võib ka ainult väljumisaegu vaadata ja Indiasse jõudes piletid ära osta. Pigem on reisimisel põhiprobleemiks pakkumistest valiku tegemine, mitte nende puudumine.”

Teet ei mäleta sellelt reisilt ka ühtegi ekstreemsust. “Ma ei peaks selleks kohatist kõhulahtisust või Pa­lolemi rannas 75 krooni öö eest WC ja duširuumiga hütis magamist. Päris eksootiline oli see, kui Agras rongilt maha pääsemiseks tuli kogu jõudu rakendada, sest pealetrügijaid ei huvitanud, et sa välja tahad.”

Teet usub, et nägi Indias umbes 20 000 krooni eest kuu ajaga rohkem kui reisibüroode korraldatud 30 000–40 000kroonistel reisidel. “Käisin Goas, Delhis, Varanasis, Khajurahos, Agras (Taj Mahal ja selle lähedal Fathepur Sikri), Jaipuris ja Mumbais. Oleks odavamaltki saanud, kui oleks viie siselennu asemel ronge kasutanud.”

Reisikogemusest tiivustatuna

“2009. aastal käisime juba abikaasaga Hiinas. Talle meeldis, et mul oli reisiplaan varem detailideni – näiteks millise linnabussiga Xianist terrakotasõdurite juurde saab, hieroglüüfides rongigraafikud ja muu – internetis valmis tehtud. Ei omanud tähtsust, kas jälgisime seda või võtsime lõdvemalt.”

Marsruut oli Peking, Xian, Luo­yang, Shaolini klooster, Qufu ja Peking. Shaolini ja Konfutsiuse sünnilinna Qufusse Eesti bürood reise ei tee. Kohapeal liikus paar rongidega ja kuna kahekesi ööbida on odavam, läks 18päevane reis inimese kohta maksma umbes 15 000 krooni.

Siis saabus Eestimaale masu ja raha jäi vähemaks. “Siiski, tasapisi säästes ja varakult lennukipiletid ära ostes kavatsen veebruaris LOTiga Hanoisse lennata ning kuu aega Vietnamis ja Kambodžas olla.”

Miks eelistada omapäi reisimist

Nüüdseks on Teedul eelistused kindlalt paika loksunud. “Seljakotireisimist eelistan seetõttu, et see on odavam, mul on võimalik ise valikuid langetada ja tempot sättida. Iseseisvalt reisivad inimesed on keskmisest vahest natuke julgemad. Ja kindlasti ei armasta nad takkakiirustamist.”

Teet usub, et võõrkeeleoskust ei maksa ületähtsustada. Kui inimene sinu vastas ikka peale oma emakeele midagi ei oska, saab kätega vehkida ja joonistada.

Kindlasti on inimesi, kellele sobivad just grupireisid, mille puhul ei pea ise liigselt pead vaevama. Muidugi tuleb selle eest ka maksta. Ise valikuvõimaluste otsimine nõuab aega ja vaeva, aga kui tulemus rahuldab sind enam, oledki valinud õige tee. Muidugi on iseseisvalt reisimine väga lai mõiste. Te võite mõne teise Eesti linna teatripiletid ja ööbimise reisibüroost osta, aga ka mõlemat ise teha. Soovi korral hangivad nad teile ka näiteks Tallinna–Tartu bussipiletid.

“Asetage sama situatsioon Leetu, Hispaaniasse ja Vietnami ning te saate teada oma mugavuspiiri,” soovitab Teet. “Muide, seljakotti seljas tassida on tunduvalt mugavam, kui kohvrit mööda auklikke tänavaid vedada.”

Kui suured on riskid?

Teet usub, et riskid kodu- ja välismaal erinevad vaid selle poolest, et välismaal on keskkond tundmatum. Purjuspäi öisel tänaval kakerdada ei maksa kusagil, salmonelloosi võib ka Euroopa hommikusöökide vähekuumutatud munadest saada.

“Kui mõni olukord on ebaharilikum, suhtuge sellesse ettevaatlikult. Näiteks oli üks väidetav India tudeng valmis Khajurahus mult raha võtma ja kümne meetri kauguselt pileteid ostma. Tema sõrmed lausa sügelesid. Loomulikult tegi selline situatsioon mind ettevaatlikuks.”

Veel soovitab Teet mitte osta “odavaid” vääriskive ning alati püüda aru saada, miks keegi teiega suhelda tahab.

“Ühtegi eluohtlikku olukorda pole mul reisil olnud (aasialased on väga sõbralikud!), pigem üritatakse petta. Turvatunnet aga suurendab kindlasti tervisekindlustus.”

Seljakotirandur.com annab nõu

Harjumus enne reisimist internetis üksikasjalikke marsruute koostada viis Teedu mõtteni luua portaal Seljakotirändur, millest teisedki temataolised abi saaksid. “Niipea kui mõnda odavat lennukipiletit nägin, asusin internetis vaatama, mida sihtkohas näha oleks, kuidas teistesse linnadesse saab ja nii edasi. Nõnda tekkiski mõte iseseisvalt reisimist puudutav info maade ja teemade kaupa grupeerida ning koondada ühte kohta kõik mis muidu internetis laiali.”

Portaalis on praeguseks üle 7000 lingi, mida pidevalt uuendatakse.

“Olen eelistanud ingliskeelseid linke, aga näiteks Venemaa ühistranspordi kohta kasutanud ka venekeelseid. Üksikud lingid on ka muus keeles, kui numbrid ja muu seesugune on äratuntavad. Kes soovib, võib näiteks horvaatiakeelset infot Google’i abil tõlkida.”

Teet on portaali pidanud ligi aasta. Algul olid seal riikide kohta välisministeeriumi soovitused, saatkondade kontaktid, kaks-kolm maa turismilinki. Hiljem on osade riikide ühistranspordi- ja turismilinkide arv kasvanud sadadesse. Põhjalikumad on Euroopa, Aasia ja Austraalia, praegu täiendab ta Ameerika linke.

Eri maade reisiinfo kõrval on portaalis soovitused, kuidas odavaid lennukipileteid otsida, sagedamini kasutatavate lennujaamade ja lennufirmade kontaktid, hotellide, hostelite ja kämpingute otsingumootorid ning reisivarustuse soovitused.

Samuti hääletamise, autoturistide, ilma-, aja- ja rahakalkulaatorite portaalid, geograafiamängud ja maailma tähtsamate vaatamisväärsuste ülevaated.

Teedu sõnul on üllatavalt menukas rubriik “Usupühad”, kust leiab infot suuremate religioonide usupühade ja nende toimumisaegade kohta. Kuna reisihuvilist huvitavad reisifilmid, -saated ja -raamatud, on portaalis näiteks “Long Way Round” ja “Long Way Down” sarjad ning valik dokumentaalfilme.

Eri maade juures on selle maa kohta kirjutatud eestikeelsed reisiraamatud ja -blogid ning tele- ja raadiosaated. “Väga mõnus on näiteks Vikerraadio “Kuula rändajat”, mida võib alla laadida ja pika sõidu ajal pleierist või mobiiltelefonist kuulata.”

Portaali saadab edu

Portaali külastas mullu keskmiselt 8400 huvilist kuus. Suvekuudel huvi langeb, kõige suurem on see kevadel.

“Eesti reisibürood on soovinud portaali oma linke saada, välismaalt tuleb pakkumisi linke üles panna või mõne keskkonnaga liituda,” rõõmustab Teet. “Lugejad saadavad blogilinke, üks Ghanas elav eestlane palus avaldada uudise, millal Eesti konsulaarametnik seda riiki külastab.”

Teet loodab, et inimestel on www.seljakotirandur.com portaalist abi ja nad julgevad natuke rohkem iseseisvalt maailmas ringi liikuda. “Keegi ei käsi ju džunglitest alustada. Lennukiga Pekingisse sõita ja seal rännata on aga sama lihtne kui Riiat külastada. Mulle näib, et kaasaegses maailmas on Lonely Planeti sugused teejuhid varsti igand ja inimesed ammutavad järjest rohkem infot internetist.”

Veel väidab Teet, et Aasia linnad on internetiga paremini kaetud kui vana Euroopa, kus selle kasutamise eest ulmelisi summasid küsitakse. “Olen Aasias otsinud tasuta WiFiga öömaju ja tihti neid ka leidnud.”