Iidse uskumuse kohaselt pärineb piparmünt nümfist Minthe, kelle jumalad muutsid taimeks tingimusega, et mida rohkem teda muljutakse, seda meeldivamalt ta lõhnab.

Piparmündi kasutamise kogemus on mõõdetav tuhandete aastatega, sellest annavad tunnistust Egiptuse iidsed raidkirjad ja -kujutised.

Suur populaarsus oli loo nimitegelasel antiikses Kreekas ja Roomas, kus piparmünti pruugiti leebe rahustina, õnnetunde tekitamiseks ning kaitseks kurjuse vastu.

Pidulauale pandi värskeid mündioksi, nõusid hõõruti piparmündilehtedega, külalisruumide seinad piserdati üle mündileotisega või riputati nendele värsketest mündiokstest punutud vanikuid.

Veelgi enam – antiikses Roomas seostati piparmünti mõtteselguse ja inspiratsiooniga, seda taime pruugiti ka ajutegevuse ergutamiseks. Samuti usuti, et piparmündi kasutamine vähendab joovet. Paljudes kultuuritraditsioonides on tänini säilinud tava pakkuda võõrastele külalislahkuse märgiks piparmünditeed.

Keskajal kasutati piparmünti eeskätt lõhnastajana. Kuivanud lehed andsid meeldiva aroomi riietele, tervet ürti aga pruugiti raamatutes nii järjehoidjana kui lõhna-andjana.

Samuti hinnati piparmündi võimet peita ning varjutada muidki halbu maitseid ja lõhnu, tulid need siis toitudest-jookidest või inim-ihust.

Varajasel keskajal avastati veel üks piparmündi kasutusviis – nimelt lisati seda taime koos teiste maitsestajatega kloostriõllesse.

Omapärane lõhn ja mõnus maitse

Igaüks, kes sõrmede vahel muljutud piparmündilehte on nuusutanud ja maitsnud, tunneb selle järgmisel kohtumisel eksimatult ära. Põhjus on eeterlikes õlides, mis ongi piparmündi firmamärgiks.

Soodsates kasvutingimustes võib teatud sortide lehtedes eeterlike õlide sisaldus küündida kuni 4%ni. Tavaliselt on see näit siiski väiksem.

Lisaks eeterliku õli üldkogusele on oluline selle koostis. Piparmündi õlifraktsioonist on tuvastatud mitmeid ühendeid, kuid konkurentsitult sisaldab see kõige rohkem mentooli.

Kuna piparmünti hinnatakse ja kasvatatakse eeterlike õlide pärast, siis on vaja need taimelehtedest kuidagi ka kätte saada. Tööstuslikus tootmises kasutatakse selleks värskete lehtede töötlemist veeauruga. Saadav õli on roheka tooniga, iseloomuliku lõhna ja maitsega vedelik.

Mingis mõttes analoogne protsess on ka värsketest piparmündilehtedest tee valmistamine, kusjuures heledapõhjalises anumas on märgata ka joodava vedeliku värvuse muutumist.

Eelöeldust ei tohiks jääda muljet, nagu peale eeterlike õlide piparmündis midagi rohkem ei
olekski.

Tegelikult aga on küll, sest lehtedes leidub küllaldaselt süsivesikuid, pigmente, park- ja mõruaineid, orgaanilisi happeid, vitamiine, mineraalühendeid jm biokeemilisi koostisaineid.

Tänapäeval on piparmündil suur kuulsus just toidu- ja joogimaailmas, kus ta töötab maitsestaja tähtsal ametikohal. Piparmünti kasutatakse nii soojade kui külmade, nii vedelate kui tahkete, nii soolaste kui ka magusate roogade maitsestamisel. Siinkohal loetelu toitudest, kus piparmünti maailma eri paigus kohata võib.

Värskeid mündilehekesi võib leida salatitest (köögivilja-, puuvilja- ja segasalatid), suppidest, mitmekülgse koostisega köögiviljatoitudest (kapsastest, kaunviljadest, peetidest, melonitest, arbuusidest jne), kohupiima- ja juusturoogadest, lisandina keedetud riisis, paljudest praadidest (lamba-, põrsa-, vasika-, linnu-, kalalihast) ja kastmetest.

Piparmünt vedelike aromatiseerijana

Levinud on ka värske piparmündi kasutamine lihamarinaadide koostises. Kuivatatud ja peenestatud lehepuru sisaldavad ka mitmed Aasias, Araabias ja Kaukaasias kaubastatavad maitsesegud.

Tööstuslikult eraldatud leheekstrakt annab maitse kompvekkidele, kreemidele, jäätistele, nätsudele, küpsistele ja muudele küpsetistele.

Magustoitudes pruugitakse värskeid lehti pilkupüüdva ning aroomika kaunistuse rollis, mida võib sööja seisukohast lähtuvalt ees oodata kahelaadne saatus – lehekaunistus kas süüakse ära või jäetakse tühjendatud nõusse vedelema.

Meil kasutatakse piparmünti kõige rohkem vast jookides, tuntuim neist on loomulikult piparmünditee.

Maitsestaja paljudes söökides-jookides

Kuna piparmünt on toimelt leebe ravimtaim, pole mõõdukal lahja tee joomisel vaja peljata ka kõrvalmõjusid.

Teed saab teha värsketest või kuivatatud lehtedest, seda võib juua kas kuum- või jääversioonis. Lisaks teele on piparmünt end põlistanud ka karastusjookides, mahlasegudes, kakaojookides ja alkoholita kokteilides.

Taime omapärast lõhna ja maitset märkasid juba ammu ka liköörimeistrid ja nii on tänapäevalgi tootmises mitmeid likööre, mis maitse, lõhna ja värvuse paljuski piparmündile võlgnevad.

Eriti populaarsed on piparmündiliköörid Inglismaal, kus neid toodetakse kas puhtal kujul või lisanditega, näiteks šokolaadiga.

Värskendav piparmünt hügieenitoodetes

Lõpetuseks veel üks piparmündi amet, ja selleks on kuulumine hügieenivahendite koostisse. Siingi meenuvad kohe hambapastad, suuloputusveed, mentoolilõhnased pabertaskurätikud jm tooted.

Talvisel ajal võib piparmündist teematerjali saada mitmel viisil. Üks võimalus on kasutada suviseid enda kogutud ja kuivatatud varusid. Teine variant on osta poest piparmündilisandiga teepakikesi. Kolmas tee on osta värskeid piparmündilehti poest, pakituna kiletatud karbikestesse gaasikeskkonda.

On ka neljas moodus – soetada endale potike kasvava piparmünditaimega. Kindlasti peaks enne ostu veendama, et taime lehed ja varred on kahjustusteta ning hoidma taime külmanäpistuse eest.

Õige hoolduse korral jagub potis kasvavalt piparmündilt värskeid lehti pikemaks ajaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid