Varjuliste paikade kaunistaja kopsurohi
Oma nime on kopsurohi (Pulmonaria) saanud kreekakeelsest sõnast pulmo, mis tähendab kopsu. Rahvapäraselt kutsutakse teda meil maksarohuks, sapirohuks ja võtmekeelteks.
Ka saksakeelne Lungenkraut tähendab kopsurohtu. Sakslastel on hea fantaasia: nende rahvapärased nimed on Hirschkohl (e.k hirvekapsas), Fleckenkraut (plekiline rohi), Bockskraut (sikurohi). Nimi Hänsel und Grätel tuleb aga sellest, et ühel ajal on taimel eri värvi õied.
Inglaste lungwort tähendab samuti kopsurohtu. Siin-seal kohtab veel nime Jerusalem sage ja Bethlehem sage (e.k jeruusalemma ja petlemma salvei).
Saksa arsti ja alkeemiku Paracelsiuse (1493–1541) ravimiõpetuse järgi (“Loodus näitab taime välimusest, mille ravimiseks ta on mõeldud”) meenutab kopsurohu leht hoolikal jälgimisel kopsu.
Seda, miks osade kopsurohtude lehed on valgete täppide ja laikudega, selgitab legend: Jeesust imetava jumalaema piim tilkus ühe taime lehtedele ja sellest saigi kopsurohi.
Euroopa ja Aasia parasvöötmes leidub kümmekond kopsurohu liiki. Eestis kasvab looduslikult harilik kopsurohi (P. officinalis), väga haruldasena ka sinine kopsurohi (P. angustifolia), kes on Eesti punases raamatus kantud eriti ohustatud liikide hulka.
Kevadine vitamiinisalat
Harilikku kopsurohtu näeb aprillis-mais õitsemas leht- ja segametsades. Nurmenuku õisi meenutavad õied on puhkedes roosad, hiljem muutuvad karmiinpunaseks, õitsemise lõpul lillakassiniseks.
Nagu nimi ütleb, ongi kopsurohi kopsu rohuks: enne õitsemist või ka õitsemise ajal korjatud varretippudest ja lehtedest tehtud teega saab ravida köha ja grippi. Kompress või vann aitab nahapõletike ja löövete puhul. Kopsurohi on ka meetaim.
Hariliku kopsurohu noortest lehtedest võib teha kevadel kosutavat vitamiinisalatit. Ju on ka Saksamaal hirved-sikud selle ära jaganud, et kopsurohu lehed on kevadine maiuspala. Vanemad lehed on karedalt karvased ja puised.
Inglismaal on harilikku kopsurohtu kasvatatud lausa aedades salatitaimena. C- ja ka teiste vitamiinide rohkus annavad noortele lehtedele hapuka terava maitse, salatile aga vermuti hõngu. Tasub teada, et kopsurohu ürdis säilib C-vitamiin nii kuivatamisel, soolamisel kui ka marineerimisel. Vitamiinirikast kopsurohtu saab korjata aiast ka lumevaestel talvedel või isegi lume alt!
Harilik kopsurohi sobib hästi loodusaeda. Temast on aretatud ka mõned sordid, mis on kompaktsemad ning erinevad liigist õite värvi poolest. On saadud ka valgete õitega sorte. Siiski on aianduses enam levinud teiste liikide aretised.
Kirju valik
Kui paarkümmend aastat tagasi nägi meie aedades vaid ühte kopsurohu sorti – kirjulehist kopsurohtu (Pulmonaria saccharata) ‘Mrs. Moon’ –, siis nüüd on pilt muutunud sõna otseses mõttes kirjuks. Müügil on mitme liigi (harilik, kirjulehine, pikalehine, punane ja tume kopsurohi) sorte ning ka hübriidseid sorte.
Kopsurohud vajavad poolvarjulist kasvukohta. Väga pimedas ja umbses paigas võivad nad jääda jahukastesse. Aretuse üks suundi ongi saada jahukastekindlaid sorte. Kopsurohtu armastavad nosida nälkjad.
Mulla suhtes pole leheiludused tundlikud, küll võib saatuslikuks saada liigne kuivus. Nõudlikumad on heleroheliste lehtede ja valgete leheservadega sordid, nt ‘David Ward’ ja ‘Rachel Vernie’. Liigses päikeses ja kuivuses tekivad neil lehtedele pruunid laigud ja lehed võivad kipruda. Seda saab vältida, kui taimi põua ajal korralikult kasta.
Sorte paljundatakse ainult jagades või juurepistikutega. Kevadel jagatud taimed on juba kesksuveks vaatamist väärt. Kopsurohud võivad jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks. Neid ei pea väetama, aeg-ajalt tasuks taimi aga multšida komposti või väetisturbaga.
Aiakujunduses on kopsurohud hostade kõrval ühed olulisemad varjutaimed. Kuigi nad on lehtdekoratiivsed püsikud, on nende boonuseks rikkalik õitsemine kevadel. Kui õitsemine lõpeb, on piisavalt lopsakaks jõudnud kasvada ka taime lehed, mis on enamasti vahvalt täpilised või laigulised. Lehtede arengu kiirendamiseks võib õied enne õitsemise lõppu ära lõigata.
Naabrid varjuaias
Suurepäraselt sobivad kopsurohud kokku hostadega. Piisab neist kahest, et luua imepärane varjuaed. Kevadel rõõmustavad meid kõigepealt kopsurohud oma õitsemisega, hostad tulevad välja alles hiljem.
Kopsurohtude ja hostade vorm on sarnane, aga lehtede faktuur ja värvid hoopis erinevad. See annab lõpmata palju võimalusi kombineerimiseks.
Head naabrid on ka näiteks astilbed, epimeediumid, priimulad, kuutõverohud ja sõnajalad.
Kopsurohu lehed on meie floristidel veel avastamata, kuigi need pakuvad suurepäraseid kasutusvõimalusi. Lilleseadesse sobivad muidugi vaid tugevad ja välja arenenud lehed.
