Hiiumaa on huvitavate võõramaiste puuliikide poolest lubamatult vaene
Öeldakse küll, et serbia kuusk oma piitspeene võraga mahub väga väikesele pindalale. Kuid selline sihvakas siluett pigem just nõuab avarat ruumi, et oma ülesse pürgivas pingestatuses juba eemalt hästi mõjule pääseda.
Nojah, ei jää teda ärides ette, pole talle õiget kohta, ju siis pole tarviski - lohutasin ennast. Pealekauba on serbia kuusel kuidagi nagu devalveerituse maik juures. Ta on Eestis ju haljastuses nii tavaline. Eks ikka oma ilu ja külmakindluse tõttu. Kuskilt on meelde jäänud tõik, et üks Lõuna-Eesti mees istutanud omale suisa terve serbia kuuse metsa. Serbia kuusega sarnane lugu on hariliku hobukastani puhul. Viimane on samuti väga piiratud loodusliku levikuga Balkani liik, ent haljastuses Euroopas üli-ülitavaline.
Ei, harilikku hobukastanit ma omale aeda ei istuta. Neid võin ma igapäevaselt Kärdlas käieski piisavalt vahtida. Kuid serbia kuusega on pisut teisiti. Hiiumaa on huvitavate võõramaiste puuliikide poolest (eriti kui arvestada nt Ida-Eestist märksa mahedamat kliimat) täiesti lubamatult vaene. Nõnda on siin tegelikult suisa haruldane ka serbia kuusk. Kasvõi juba sellepärast pidin ma ühe selle liigi esindaja omale soetama. Ning kui paari nädala eest sai metsaservast langetatud üks ammuse tormi tagajärjel natukese kiduma jäänud harilik kuusk, oligi ühtäkki paras vaba plats olemas. Oma serbia kuuse sain Järvseljalt posti teel. Seal kasvab neid ohtralt, on vanu kõrgeid puuderühmi. Nagu paljude võõramaiste liikide, nii on ka serbia kuuskede puhul Järvseljal olemas oma seemnebaas, millest kasvatatakse uusi istikuid.
Saadetist oodates ei jäänud kärsitust maha vaigistada muuga, kui serbia kuuse faktide veelkordse üle uurimisega. Eestis on ta täiesti külmakindel tegelane, ehkki pärineb kaugelt lõunast, Balkanilt. Tema põhiareaal asub Drena jõe orus Serbia ja Bosnia piirialadel, ulatudes lõunas otsaga Montenegroni. Selles pisikeses areaalijäänukis leiduvat vaid umbkaudu kolmkümmend puhpuistut. Serbia kuuse kaaslaseks tema kodumaal on harilik kuusk, harilik mänd, must mänd, arukask, sanglepp, harilik pihlakas, harilik haab, raagremmelgas, harilik pöök, euroopa humalpöök. Ladinakeelse nimetuse Picea omorika teine pool tähendab serbohorvaadi keeles lihtsalt kuuske. Serbia kuusk on Serbia rahvuspuu.
Lisaks sihvakale kasvukujule on väga iselaadsed tema lamedad nululikud okkad. Läbi peo tõmmates mõjuvad oksad mitte tavakuuselikult tõrksalt torkivalt, vaid pigem üsna pehmelt ja sõbralikult. Tegemist justkui polekski päris õige kuusega. Nüüdisajal ongi serbia kuusk erandlik nähtus, viimane säilinud jäänuk kuuskede liigirühmast, mis oli enne jääaega Euraasias laialdaselt levinud. Mnjah, ka selle tõttu peab taoline relikt omal aias kindlasti olema!
Kasvutingimuste suhtes olla serbia kuusk õige vähenõudlik. Looduses levib ta lubjastel mäejärsakutel, meil lepib ka happelise mullaga. Kuid paraku ei armasta tema väidetavalt kõrget põhjavee taset. See teeb murelikuks. Nagu enamus Hiiumaast, on ka minu koduaed kõrge põhjavee alal. Tõsi, see on liikuv, mitte seisev. Aga teisalt, kui sarapuud säärasel vesisevõitu maal end hästi tunnevad, miks mitte siis ka serbia kuusk? Kui ei katseta, siis teada ei saa!
Pigem veelgi murelikumaks teeb väide, et metskitsed olla lausa hullud serbia kuuse järele. Hmh, kas järjekordne hoolealune, keda peab sügiseti võrkudesse mässima hakkama? Kuid esialgu on ees soe poolaasta, kitsed ära metsasügavikus ja pole mõtet selle murega pead vaevata.
