Kes on need jõledad õgardid männiokastel?

Avastasin juuni lõpus oma noorel mägimännil ebameeldivad ussikesed, kes olid seal suure kobarana ühe oksa kallal. Mänd on veel väike, ja õnneks mujal ma neid ei märganud. Korjasin vastikud okkaõgijad kokku ja viskasin tulle.

Aga kui puu oleks olnud suurem ja kahjureid paksult täis? Mis siis tulnuks teha, millega pritsida? Kuidas selliste kahjurite “külaskäiku” koduaias ennetada? Minu suvila asub suures aedlinnas linna serval ja kunagi varem pole meil selliseid elukaid olnud.

Vastab Tiiu Annuk, agronoom/ nõustaja

Tegu on punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) ebaröövikutega. See kahjur kuulub kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja on üks tavalisemaid okkakahjureid noortes männikutes.  

Putukas lendleb sügisel augustis-septembris ja muneb sama aasta okastele. Talvitub munadena. Hallikasrohelised pikitriibuga ebaröövikud elavad seltsingutena koos ja söövad vanemaid eelmiste aastate okkaid. Arvuka esinemise korral võivad nad puu raagu süüa. Punakale männivaablasele on omane aeg-ajalt hulgisigimine.

Toitumise lõpetanud ebaröövikud laskuvad juulis kõdusse nukkuma. Alates augustist lendab osa populatsioonist välja ja muneb, talvituvad munad, osa jääb diapausi (teatud puhkeseisundisse).

Tavaliselt areneb aastas üks põlvkond, erandlikel aastatel ka kaks, siis nukkub võras.

Tõrjeks tasubki ebaröövikud käsitsi ära korjata, eriti kui mänd on väike ja te ei soovi koduaias keemilisi taimekaitsevahendeid kasutada.

Lisab dendroloog Alvar Peterson: “Punaka männivaablase ebaröövikud söövad ära vana okka, uut nad enamasti ei puutu. Kuna männivaablane lendab, võib ta sattuda kõikjale. Ta eelistab tuulevaiksemaid päikesepaistelisi kohti.

Mai lõpus – juunis soovitan oma mände jälgida.

Kui õigel ajal kahjuri levik tõkestada, siis kahjustus ei kordu. Hiljaks jäädes tuleb aga ka järgmistel aastatel silmad lahti hoida, et kahjurid teie mände nahka ei pistaks.”