Taevakarva õitega sigur
Looduslikult kasvab sigur (Cichorium intybus) põlluveerel ning teede ja kraavide ääres umbrohuna. Taime ladina keelne nimi on tuletatud kreeka keelest: cichorium – liikuv taim. Aias pakub sigur mesilastele tegevust: on rikas õietolmust ja nektarist. Õitseaeg on pikk, juunist alates sügava sügiseni välja.
Ravimina tarvitasid sigurit Egiptuse vaaraod, ta oli hinnas vanas Kreekas ja Roomas. Kuid temaga juhtus sama, mis endise püha taime kõrvenõgesega: neid sai liiga palju ja siis neist enam ei hoolitud. Sigurit pruugiti keskajal kui juurvilja, kui seedenäärmete ja maksa tegevuse parandajat ning sapiajatit.
Siguri juur sisaldab inuliini (kuni 60%), sahharoosi, fruktoosi, valku, pektiini, koliini ja glükosiid intubiini. Leidub ka C-vitamiini ja tsikoriinhapet. Lehed sisaldavad mõruainet laktutsiini, õied glükosiid tsikoriini. Siguri lehti ja juuri on tarvitatud paljude maade rahvameditsiinis. Lehti korjatakse juunis augustis ja kuivatatakse päikese käes, juuri kogutakse septembris-oktoobris või varakevadel. Juured puhastatakse mullast, lõigatakse kuubikuteks ja kuivatatakse kiiresti kuivatis või ahjus.
Joogiks võetakse poole liitri keeva vee kohtakaks supilusikatäit leheürti, lastakse 10 minutit tõmmata ja juuakse päevas kaks tassi. Kui tarvitatakse juurt, võetakse seda 1,5 supilusikatäit klaasi keeva vee kohta, lastakse 15 minutit tõmmata ja kurnatakse. Teed juuakse pool klaasi korraga enne sööki.
Et sigurit on peetud heaks ainevahetuse korrastajaks, siis tehakse nahahaiguste korral sigurivanne. Vanniks võetakse terve ämbritäis lehti ja listatakse triiki kuuma vett. Leotisel lastakse 6-8 tundi seista, seejärel valmistatakse ette soe vann ja kurnatakse sigurileotis sinna sisse. Vannis ollakse 15-20 minutit. Sigurivann sobib ka lastele.
Allikas: Aed ja mets kui apteek