’Tartu punane’ on isetolmleja ploomisort, mille viljastumisele aitab kaasa ka hea tolmuandja ’Hiiu sinine’. Seda kinnitab nende hea saak. Ja kahjurite süüga pole tõesti antud juhul mingit tegemist. Ploomide viljastumine ei sõltu ainuüksi sortide valikust ja kasvuaegsest hooldamisest, vaid suuresti ka kevadistest ilmaoludest.

Madala õhutemperatuuri ja suure õhuniiskuse korral ei eraldu õitest ligitõmbavaid lõhnaaineid ja nektarit piisavalt, et peamised tolmuterade levitajad mesilased tegutsema panna. Kui sooja on alla 10°, võib loota ainult kimalastele, sest nemad suudavad toimetada ka jahedas.

Meie oludes teeb isesteriilsete viljapuude tolmeldamisel ainukesena korraliku töö ära mett korjav mesilane. Mõnikord aitab neid ligi meelitada puude pritsimine 10% suhkrulahusega.

Aga ilma suhtes tundlikele mesilastele ei sobi lennuks ka vali tuul, mis muude sobivate tegurite puhul ikkagi pärsib tolmeldamist. Pealegi on piirkondi, kus mesilasi üldse ei peeta või on pered kevadeks välja surnud.

’Liivi kollase munaploomi’ puuduseks on teistest sortidest hilisem õitsemisaeg, samuti see, et paljudel vormidel on enamasti täidisõied, mistõttu õitsev puu on silmapaistvalt nägus, kuid nektarivaene. Tolmuterad ei idane tal üldse või idanevad väga vähe.

Sobivamad tolmuandjad on talle ’Kihelkonna’ ja ’Märjamaa’ ning hariliku kreegi hilise õitsemisajaga isendid, mille õitseaeg kestab kuni kaks nädalat.

Parim ploomisaak kujuneb sellisel aastal, mil õitsemisperioodi alguses ilm jaheneb ja õitsemine venib paarile nädalale. Kui siis saabub soojalaine, õitsevad kõik ploomid korraga, ilm on mesilastele korjeks soodne ning viljastumine selle tulemusena ülihea. Statistilistel andmetel kujuneb niisugune olukord keskmiselt 4–5 aasta tagant.

Terveid elujõulisi ploomipuid ei tasuks küll hävitama hakata, õigem oleks kannatlikku meelt säilitada ja korralik saagiaasta ära oodata.