Teine ravimtaimena kasutatav aaloeliik, mida eestikeelses taimravikirjanduses nimeliselt mainitakse, kannab ladinakeelset nimetust Aloe vera, eesti keeles ka kõrbeliiliaks või tõeliseks aaloeks nimetatud. Tema preparaate võime ehk saada vaid apteegist ning seda liiki me aknalaual ei kasvata. Tihti juhtubki eksitus sellega, et oma aknalaual kasvatatavat puis-aaloet nimetatakse hoopis Aloe veraks.

Aaloe õitseb toatingimustes väga harva, kuid see pole siiski võimatu, kui nippe teada. Nimelt vajab aaloe kodus õitsemiseks korralikku talvist puhkust ehk toataime jaoks üsna karme tingimusi: praktiliselt kuivalt ja jahedas (8-15 kraadi) olemist. Toatemperatuur sobib aaloele kasvatamiseks muidu hästi, suvel võib ta asetada ka õue. Puis-aaloe on mitmeaastane taim, mis looduses võib kasvada 3–4 m kõrguseks, toas aga kuni meetrini. Aaloel on paljuharulised silinderjad juured ja püstine vars. Mõõgakujulised, hallikasrohelised lehed on otstest alla kaardunud, pealt siledad, alt ebatasased, ogaliste servadega. Liiga jahedas keskkonnas muutuvad lehetipud kollaseks.

Aaloed armastavad täispäikest, aga kasvavad hästi ka poolvarjus. Selleks, et aaloed suvel täispäikese käes kasvatada, tuleb taime selleks kevadel tasapisi ette valmistada. Peale pikka talve pimedas toas seisnud aaloetaime ei tohi kohe kevadise päikese kätte tõsta, sest taim pole sellega harjunud ning lehed saavad jäädavaid kahjustusi.

Liigse päikesevalguse käes tõmbuvad aaloe lehed punaseks. Vähese valguse korral võivad lehed jällegi kollakaks muutuda. Suvel tuleks hoida muld niiske, et aktiivsel kasvuajal oleks taimejuurtel vesi käepärast. Talvel, nagu öeldud tuleb hoida aaloe pinnas kas päris kuivana või kasta paar korda talve jooksul. Mida jahedam ruum, seda kuivem peab pott olema.

Edasi lugege rodoaed.ee.