Ratsuritähe puhkeperiood kestab 2-3 kuud ning tavaliselt ärkavad nad talveunest jaanuari lõpus, veebruari alguses, mil ilmub nähtavale õienupp. Kuid selles, et ratsuritähe puhkus juba jaanuari alguses otsa saab, pole midagi iseäralikku.

Kui õisikuvarrel on pikkust vähemalt 5 cm, tuleks taim asetada sooja (+20º...+22º C) ja valgesse kohta ning alustada kastmisega. Kastmiskordade vahel lasta mullapinnal kergelt kuivada. Kasta nii, et kastmisvesi ei satuks sibulasoomuste vahele, vastasel korral võib taim kergesti nakatuda punapõletikku.

Kui kastmist alustada veel enne, kui õievars on alla 5 cm võib juhtuda, et taim õievarre kasvatamise asemel hakkab hoopis lehti kasvatama. Ja kuna taim suunab suure osa energiast lehtedesse, jääb õisikuvars lühikeseks ja õis nirupoolseks. Halvemal juhul kängub õis sootuks ning uhke õieilu jääbki nägemata.

Nii, nagu venib pikemaks õisikuvars, ilmuvad nähtavale ka lehed, mis õitsemise ajaks on vähemalt kolmandiku kui poole õisikuvarre pikkusest. Et õieilu kestaks kauem, tuleks õitsev taim asetada veidi jahedamasse, kuid valgesse ja õhurikkasse kohta. Ka tuleks veidi kasinamalt kasta. Selliste tingimuste juures jagub kaunite õite ilu paariks nädalaks.

Õievarre kasvatamise ja õitsemise ajal väetada pole vaja, taim kasutab sel perioodil sibulasse kogunud varuaineid. Väetatamisega alustatakse paar nädalat peale ümberistutamist ning jätkatakse umbes 2 korda kuus kuni augusti alguseni.