Kirjatud meestekindad

Pehmetel soojadel kudumitel on oma kindel koht jõuluaja kingituste hulgas, enamasti ikka ema või vanaema kootud.

Üldjuhul käib sinna juurde ka looke, kust muster leiti ning lõng saadi. Kootud salajas hämaratel õhtutundidel, et kingisaajal ikka üllatus oleks.

Ühel talvepäeval sõbrale külla minnes märkasin ka tema riiulis kirjatud kindaid. Ei hoidnud end tagasi ning küsisin nende kohta. Loomulikult lootsin kuulda üht armsat kindasaamise lugu. Tema vastas vaid mokaotsast, et esivanem kudus.

Pinnimisest polnud kasu, vastus oli jätkuvalt napisõnaline: lihtsalt kudus pojale kindad ja tõi need kaasa, kui Saaremaalt mandrile tuli − ikka kaitseks külma eest. Ja ei olevat see tegu seotud mingi tähtsa päeva ega pühaga. Kartuleid, peete ega soolapekki nagu tavapäraselt maalt külakostiks kaasa ei võetud. Tol korral tuli memm vaid kindaid tooma. Eks lisaks ikka soe pilk kudujalt endalt ka meenus kindapaari omanikule.

Kudumisjuhend on pildiallkirjas.