Poest tasuks valida kõige elujõulisem taim, millel lehed oleks terved ja rohelised ning kodariku keskel oleks veel küllaldaselt õiepungi tulemas. Kollakate ja räbaldunud lehtedega ja õitsemist lõpetava eksemplariga jääb rõõm taimest üürikeseks.

Taime tasuks uurida ka võimalike kahjurite suhtes, sest boonusena võib kaasa saada nii lehetäisid kui punase kedriklesta või muid pahalasi, kes soodsais tingimustes ka teistele toataimedele kipuvad.

Olgugi, et priimula tahab kasvamiseks suhteliselt jahedat, tasuks külma ilmaga taime transportides ta korralikult sisse pakkida. Külma saanud taimest ei pruugi hiljem asja saada ja rõõm lillest jääb olematuks.

Kodus leidke taimele võimalikult valge, kuid jahe kasvukoht. +5º...+10º C juures pakub priimula õierõõmu 3-4 nädalat. Soojas jääb õieilu üürikeseks ja avanevate õite värv kahvatuks. Kasta tuleks priimulat regulaarselt, vältida mullapalli läbikuivamist ja liiga märga mulda. Mõlemaile reageerib taim lehtede kolletumisega, liiga märjas mullas tabavad taime ka mitmesugused haigused. Alusele kogunenud kastmisvesi tuleks kindlasti ära valada.

Priimulat võib ka nõrga väetiselahusega väetada. Selleks sobib kaaliumirikas (õitsvatele toalilledele mõeldud väetis) väetis. Et mitte taime väetiselahusega kõrvetada, vältida selle sattumist lehtedele-õitele ja lehekodariku keskele.

Et tal oleks jaksu vastu pidada ja pikemalt õitseda, tuleb kolletama kippuvad lehed ja õitsenud õied koheselt ära korjata.

Kuna priimula on mõeldud hooajataimena, siis pole vaja meelt heita kui ta ilu ja jaks ühel hetkel raugeb. Kui aga õnnestub taime hoida kevadeni, siis võib ta soojade ilmade saabudes aeda püsilillepeenrasse istutada. Varretu priimula edeneb tavalisel kergemal aiamullal ja päikselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal üsna kenasti. Väga märg või kuiv muld talle ei sobi. Kevad-suvel jõudu kogunud taim talvitub üsna hästi ja rõõmustab juba tuleval kevadel meid püsilillepeenras.