Kas kodu teeb haigeks?
Kuigi meile meeldib uskuda, et meie kodu on meie kindlus, pole see kahjuks nii. Patjades ja madratsites pesitsevad tolmulestad, vahendab Novaator.ee.
Niisketes kohtades peidavad end hallitusseened, kelle olemasolust meil ei pruugi aimugi olla. Enamasti nad ei lõhna ning muutuvad nähtavaks alles siis, kui elutingimused nende mõistes üliheaks lähevad. See tähendab - niiskust on piisavalt.
Tartu Ülikooli teadlased on osalenud aastaid kestnud uuringus, milles võrreldi kolme Põhjamaade linna - Islandi Reykjaviki, Rootsi Uppsala ja Tartu inimeste kodust keskkonda ja selle seoseid hingamisteede haigustega.
Kogu Euroopat katnud kopsutervise uuringus ilmnes, et Reykjaviki ja Tartu elanikel on Euroopas kõige vähem allergiaid, skaala teises otsas oli Uppsala.
Kolme linna elanike hulgast sõeluti välja need, kes kurtsid, et nende kodudes on probleeme ülemäärase niiskusega. Üks uuringu autoreid, Tartu Ülikooli tervishoiuinstituudis keskkonna ja tervise seoseid uurinud Argo Soon ütles, et niiskuse põhjused eluruumides võivad olla väga erinevad.
Alustada võib lekkivate katuste ja torudega, aga ka õhukeste seintega, millele külma ilmaga kondenseerub niiskus. Väikeses korteris elav suur hulk inimesi koos on samuti üleliigse niiskuse allikas.
“Linnakorteris pesu kuivatamine on nii ja naa. Kui õhk on liiga kuiv, siis on see isegi hea. Mähkmeid tänapäeval enam ei pesta, seega nii palju keegi enam pesu korteris tänapäeval ei kuivata,” ütles Soon.
Tänapäeva kodu on õhutihe nagu allveelaev – plastaknad ei lase sooja välja ega ka väljast värsket õhku tuppa. Kui pole sundventilatsiooni, siis on see hea eeldus, et kodus saaksid soodsa kasvukeskkonna kõikvõimalikud seened ja bakterid.
Soomlased on teinud katseid erinevate ehitusmaterjalidega ning leidnud, et niiskust saanud kipsplaati eelistavad hallitusseened kasvukeskkonnana kõige rohkem.
Paneelmajadele ehitatakse viimastel aastatel ümber penoplastist soojustuskihte. “See on teadmata mõjuga, sest isegi betoon on teatud mõttes hingav materjal, kui see nüüd õhutihedalt kinni katta, pole teada, mis juhtuma hakkab,” märkis Soon.
Kolme linna võrdlusuuringus mõõdeti inimeste kodust õhukvaliteeti, lisaks täitsid vastanud küsitluslehe, analüüsiti inimeste vereproove ning koguti proove inimeste ninakoopast.
Hallitusseente olemasolust ruumis annab märku terve rida keemilisi ühendeid. Need on justkui visiitkaart, mille abil seened ütlevad: me oleme olemas.
Kuid lisaks seente poolt eritatud ühenditele võivad inimese tervisele mõjuda veel sünteetilistest põrandakattematerjalidest erituvad plastühendid, aga ka näiteks ftalaadid, mida leidub laste kummist mänguasjades.
Ärritajaks on ka formaldehüüd, tuntud ka formaliinina, mida leidub liimides. Kui liimitud pinnad puutuvad kokku niiskusega, hakkab formaldehüüd õhku erituma.
Kehv kodune õhk tekitab ruumiõhu sündroomi, mille tunnuseks on limaskestade ärritus, vesine nohu või kinnine nina, janutunne või kibe kurk. Kehva õhu süül võib tekkida ka iiveldus, uimasus või keskendumishäired. Harvemini esinev ärritusreaktsioone nahal.
Mida siis teha? “Esimesena tuleks teha kindlaks liigse niiskuse allikas. Katus, lekkivad torud tuleks ära parandada, soojustamine võib anda efekti. Ventileerimine aitab,” ütles Soon.
