Avastusretk Kärdla parkidesse
Tõsi, see loetelu on mittetäielik. Hiiumaalt on sees Vaemla, Suuremõisa, Kärdla linna- ja rannapark. Kaks esimest on Hiiumaa pärlid ja suureks sirgunud harulduste poolest kogu Eestis tähelepanuväärsed. Seevastu Kärdla pargid on kahvatumad. Siiski künkal asuv rannapark on vägagi meeldiv metsapargi ala, tuntud oma kahe toreda punase pöögi poolest.
Linnapark on vaene nii maastikuliselt kui liigiliselt. See vajaks hädasti pisut rikastamist. Üldilme on kui lihtne hiiumaine sanglepa-saarepuudega heinamaariba, mida pealekauba viimastel aastatel enam täielikult ei niidetagi. Kuid huvitavat leidub õnneks sealgi. Toredad on kõrged pärnad ja tammesalu. Kahjuks on hävinud mitu suurt hõbehaaba. Punapöök on veel noor. Pargi erilisim liik on harilik valgepöök. Hoolimata kasvukohast, mis on surutud hobukastani ja sarapiku vahele, on see (küllap Vaemla valgepöökide järglane?) sarapuudest üle jõudnud sirguda.
Väljatrükitud nimekiri näpus, tegin ka päris uusi avastusi. Näiteks pidada seal kasvama tatari vaher. Varemalt arvasin, et see jalgteeäärne põõsaspuu on ginnala vaher. Lähemalt uurides leidsin lumelt mõned pruunistunud lehed. Nojah, osadel oli tõesti eksitavalt ginnala vahtra moodi madalaid hõlmu, teised lehed aga hõlmadeta, munajad-ovaalsed. Seega me oma Euroopa liik tõesti, mitte ida-aasialane ginnala vaher.
Nimekirjas oli kaks viirpuud: saksa (Crataegus alemanniensis) ja karvane viirpuu (Crataegus submollis). Seega need pargi sissepääsu raamivad ja mujalgi kasvavad rässakad, suurelehised ja suureviljalised “muinasjutumetsapuud” on karvased viirpuud. Viirpuude liike on tohutu hulk, mingi aeg eraldati vist lausa paar tuhat pisiliigikest. Liikide erinevused on sageli n-ö mikroskoopilised ja nõnda pole ma kunagi üritanud neid tõsisemalt määrata. Aga kui nimekirjas on vaid kaks viirpuuliiki, siis peaks asi ilmselge olema. Karvane viirpuu on väga ilus liik, pärineb ta Põhja-Ameerika kirdeosast, olles kaugest kodumaast hoolimata Eesti haljastuses üks enim levinud viirpuid. Kuid liigivaeses linnapargis mõjuvad nad n-ö tavalisusest hoolimata millegi üpris erakordse ja pilkupüüdvana.
Esmakordselt pöörasin ma suuremat tähelepanu ka linnapargi okaspuudele. Nimekirjas on lisaks harilikule kuusele ja harilikule männile ka euroopa ja vene lehis. Viimastel on lihtne vahet teha sügisese okkakolletumise aegu, nimelt eurooplane kolletub väga hilja, oktoobri lõpul, novembri algul.
Nulgusid esindavad euroopa ja värdnulg. Tihelopsakas euroopa nulg asub kiriku ja mälestusmärgi naabruses. Ta on veel noor, kõrgust veidi üle 4 m. Edasise kasvuperspektiivi kohal laiutab paraku pärnavõra. Nululatv on peagi sellesse takerdumas.
Põhja-Ameerikast pärit värdnulg, kes on fraseri ja palsaminulu looduslik hübriid, trotsib aga tammikualuse viletsavõitu valgusega kasvukohta, seal, Priiankru pool. Olin alati mõtelnud, et ah, mingi nulg, kes neid määrata oskab. Nüüd vaatan hoopis teisema pilguga. Hea, kui puul ikka nimi ka on. Mis sest, et antud juhul natuke “värdjalik”.
Kuid üks avastus ootas veel ees, otse Posti tänava ääres. Üks nii 2,5 m h kuuseke, kelle lai rässakas kasvukuju ja vanad ümbritsevad suured kännud näitavad, et varemalt tuli tal valgusepuudusega võidelda. Nüüd on valgust küll ja lootust tulevasele võimsale kuusele jagub. Aga mis liigiga tegu? Võõramaine igatahes, seega nimekirja koostajatel kahe silma vahele jäänud, sest loetelus peale kodumaise kuuse ühtki teist kuuske pole. Peenikesed sinakad, alt hõbejad okkad näikse igati sitka kuusele viitavat. Küllap see tema ongi, maailma kõige võimsama kuuseliigi esindaja, arvatavasti Suuremõisa uhkete sitka kuuskede järglane.
