Nukumeister Põlvamaalt: kui väike poiss vahel soovib nukkudega mängida, ei tohiks seda keelata
Kolleegid iseloomustavad Maaja Kallet kui väga pühendunud meistrit, kes kunagi ei jäta midagi pooleli ning viimistleb oma esemeid peensusteni.
Kohtume Maaja Kallega Tallinna Rahvaülikoolis, kus tal on käsil järjekordne väikese Waldorfi nuku tegemise kursus.
Nukkude meisterdamise juurde jõudis Maaja 1991, seega rohkem kui paarkümmend aastat tagasi ning esimese nuku tegi ta oma tütrele. “Seejärel käisin Soomes kursustel ja sain aimu sellest, et Waldorfi nukk on lapse jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt mänguasi.
Nõnda sai alguse armastus, mis aina süvenes ja kestab siiamaani. Tasapisi hakkasin ka teistele nukkude valmistamist õpetama. Aja jooksul tekkisid ka oma nukulõiked, mida kursustel kasutan. Kõik, kes tulevad kursustele, saavad kaasa materjalid, nii nuku kui tema riiete valmistamiseks vajalike lõigetega,” selgitab ta.
“Ma ei ole seisukohal, et väikesed poisid tuleks nukkudest eemal hoida. Kui ta ikka vahel soovib nukkudega mängida, ei tohiks ka seda keelata.
Ega julge ja enesekindla mehe tiitlit saa see, kes kõige kõvemat häält teeb. Julge on hoopiski see mees, kes vajadusel ka naise pesu ära peseb. Elus võib igasuguseid asju ette tulla, võib-olla jääbki naine haigeks ning mehe õlgadele langevad kõik kodused tööd pesupesemisest söögivalmistamiseni. Poistest, kes vahel peremängudesse ka nukud kaasavad, kasvavad hoolivad ja mõistvad mehed,” selgitab Maaja oma põhimõtteid.
Elu keerdkäigud
Maaja nukud on rännanud ka Rootsi, Soome ja Saksamaale. Mõned omaloodud tekstiilnukud on Maa-ja kinkinud Tartu Mänguasjamuuseumile.
Armsamatest armsamad on jäänud ka tema juurde koju. “Käsitööpisik on mul lapsest saati olnud, kogu aeg midagi nokitsesin. Ema kaltsukott oli lemmik, seal leidus igasuguseid põnevaid materjale. Kümneaastaselt õmblesin endale juba lihtsamaid riideid.
Tollasesse pedagoogilisse kooli (pisipedasse) läksin soovist saada lasteaiakasvatajaks.
Pärast kooli lõppu sellel erialal töötades tundsin, et tahan ikkagi ka käsitöö ja kunstiga tegelda. Pedagoogilise instituudi ettevalmistusosakonda astudes tahtsin tulevaseks erialaks valida joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse. Seetõttu, et olin pedagoogilise kooli lõpetanud, suunati mind ikkagi koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialale,” jutustab Maaja.
Kuna sisseastumiseksamiteks olid ka füüsika ja matemaatika ning pedagoogilises koolis need eriti tugevad polnud, siis see “suunamine” ametnikel ka õnnestus. Samas ei olnud pärast instituudi lõppu saadaval käsitööõpetaja ametikohti ja selle eriala lõpetajaidki suunati lasteaedadesse tööle.
Unistuse täitumine
Kui Maaja tütar Waldorfi kooli läks, sai ta koolist soovitusliku ülesande alustada Waldorfi lasteaiarühma. “Alustasingi selle tööga ja kui minuga liitus üks lasteaiakasvataja tööst innustunud lapsevanem (algklasside õpetaja haridusega), kes õige pea mu töö üle võttis, tekkis minul võimalus asuda kooli käsitööõpetajaks. Selles ametis töötasin üle kümne aasta,” räägib Maaja oma elu keerdkäikudest.
“Kui neli aastat tagasi Viljandi Kultuuriakadeemiasse sain, siis tundsin, et mu suur-suur unistus on täitunud. Lõputööna valmis rahvarõivaaineline tänapäevane lasterõivaste kollektsioon: saarte kindamustritel põhinevad lastekleidid ja Saaremaa liistikutest inspireeritud pihikseelikud.
Õpetajaks sündinud
Pere oli mulle koolitöös suureks abiks. Mees tõi ja viis mind alati bussi peale, ema abistas kodutöödes ja kõige suuremat abi osutas mulle mu poeg, kelle arvutialase abita ma seda kooli lõpetanud poleks. Tänu pere mõistvale suhtumisele ja igakülgsele abile sai mu unistus teoks. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis oli see hullumeelne aeg, kuid ometigi ei vahetaks ma seda millegi vastu. Elu on näidanud, et kui jaksad oodata, saad elus kõik. Iseenesest mõistetavalt tuleb ka väga tahta,” lisab ta veel.
Maaja jutustab, et kursuste juhendamine meeldib talle väga: “Olen seda meelt, et kui midagi oskan, siis on see oskus mulle antud selleks, et seda jagada.
Teen meelsasti igasugust käsitööd. Samas ei suuda ma teha seda hulgi ja eelistan sellele hoopis tellimustöid. Hea meelega valmistan rõivaid lastele ja eriti meeldib mulle neid teha etnograafilisel ainesel.
Samuti olen teinud etnograafilisele allikmaterjalile tuginedes tänapäevaseid rõivaid täiskasvanute tarbeks.”
Oma igapäevatöös tegeleb Maa-ja ikka rohkem kudumise, õmblemise ning rõivaste kavandamisega. Kursuste ning töötubade valdkonnaks on jäänud Waldorfi nukkude valmistamine ja nõelviltimine. Juhendanud on ta töötubasid nii mardilaadal kui Tallinnas keskaja päevadel, kui ka teistel sedalaadi üritustel üle Eesti.
Sel aastal kohtuvad kogemustega Waldorfi nuku meistrid juuni alguses Rosmal, kus jagatakse omavahel kogemusi ning õpetatakse uusi nippe.
Lisaks kursustele on tal olnud isikunäitus “Villavärvilised muinaslood” Tallinna Lastemuuseumis. Tema valmistatud nukud osalesid 2011. a Tartu Mänguasjamuuseumis nukunäitusel “Koos kasvamine”. Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis on olnud kaks isikunäitust, 2006. a “Siit nurgast, sealt nurgast” ja 2008 “Särgivärk”.
Maaja on inimene, kelle tehtud asjad meid puudutavad. Ta oskab väärtustada elus olulisi asju ning jaksab jagada oma teadmisi ja oskusi. Ega siis pärandihoidja tiitel asjata tulnud.
