Mis läks seemnete külvamisel valesti, kui ka tükk aega hiljem ühtegi rohelist liblet üles ei tule?
Seemnest taime kasvatamisel pole iseenesest ju midagi keerulist. Täidad aga poti mullaga, poetad sinna seemned, kastad ja mõne aja möödudes peakski taimed tärkama. Tegelikkus võib aga hoopis teistsugune olla – külvatud seemneist ei tärka midagi, või kui tärkab, siis on need taimekesed nirud, juuspeened ja valgusepoole välja veninud. Ilmselgelt on midagi valesti.
Seemned. Ebaõnnestumise üks põhjusi võib olla halva kvaliteediga seeme. Elujõulised pole seemned, mis on liiga vanad, hoitud kas liiga kuivas või liigniiskes kohas, või on külvatud seemneid, mis pole kogumise hetkel olnud täisküpsed. Seega seemnete kvaliteeti ei maksa alahinnata.
Külvimuld. Halva kvaliteediga külvimuld sisaldab haigustekitajaid, mis toas, soojas ja niiskes keskkonnas ellu ärkavad ning idanevatele seemnetele ja tõusmetele hukutavalt mõjuvad. Külvimuld peaks olema tagasihoidliku toitainete sisaldusega, vaba kahjuritest ja haigustekitajaist.
Külvinõud. Kui kasutatakse uusi külvinõusid, on nad külvide tegemiseks piisavalt puhtad. Korduvkasutuses olevad nõud tuleks aga enne hoolikalt puhtaks pesta, vajadusel mõne sobiva lahusega desinfitseerida või kuuma vette kasta.
Külvisügavus. Idanemiseks vajaliku niiskuse tagamiseks tuleks seemned külvata mulda teatud sügavusele. Viimane oleneb seemnest - suuremad seemned külvatakse sügavamale kui väikesed seemned. Kuid üldiselt võiks kattekihi paksus olla 2-3 korda suurem seemne läbimõõdust, siis erandiks on valguse käes idanejad, need külvatakse mullapinnale ega kaeta. Tihkest ja raskest mullast on õrnadel tõusmetel liiga raske end läbi suruda ja nad hukkuvad veel enne, kui tärgata jõuavad. Seetõttu oleks soovitav katta külvid perliidi või sõelutud liivaga – mõlemast on taimel end kerge läbi suruda, pealegi takistavad mõlemad seen- ja bakterhaiguste levikut.
Külvitihedus. Tihe külv suurendab tõusmete konkurentsi veele, valgusele ja toitainetele. Tiheda külvi korral on tõusmed väljaveninud ja nõrgad ning kuna õhu juurdepääs on häiritud, kimbutavad liigniiskes keskkonnas taimehakatisi mädanikud. Seemneid võiks külvata pigem hõredalt – hoitakse kokku nii seemneid kui raha, tulemuseks on tugevad ja elujõulisemad taimed.
Kastmine. Et seeme saaks idaneda, vajab ta piisaval hulgal niiskust. Kuid kuna seemned on väikesed, ei tohi neid kasta kannust tuleva tugeva joaga vaid pihustiga, mis ei uhu pisikesi seemneid liialt sügavale mulda. Idanevaid seemneid ja seemikuid ei tohi üle kasta ega jätta ka kuivale. Kuivalejäämise oht on näiteks päikselisel aknalaual. Kastmisvesi peab olema pehme ja toaleige.
Temperatuur. Üldiselt on enamike seemnete idanemistemperatuur veidi kõrgem, kui taime kasvuks vajalik temperatuur. Sobivaim vahemik idanemiseks on +20º...+25° C. Vältida tuleks järske temperatuuri kõikumisi ja -äärmusi. Et tärganud taimed välja ei veniks, võiks peale tärkamist temperatuur olla veidi madalam ja eriti siis, kui valgusolud pole väga head.
Valgus. Idanemiseks pole enamikele taimedele valgust vaja (va valgusidanevad taimed), küll aga on valgus vajalik kohe, kui tõusmed nähtavale ilmuvad. Ebapiisavas valguses (ja liiga soojas) venvad samuti taimed ruttu välja ja neist enam korralikku istikut ei saa. Samas tuleks jälgida, et äsja tärganud taimi kohe kõrvetava kevadise lõunapäiksese kätte ei asetataks.