Kõige toreda keskel sattusin ka kurvale avastusele: üks ilus, üle kahe jala jämeduse tüvega lehtpuu on langenud otse risti rajale. See osutus punaseks tammeks. Ameerikast pärit punane tamm on Eestis üsna tavaline, kuid Suuremõisas vist ainus.

Miks just see täies elujõus puu ümber paiskus, samas kui ümber harilikud tammed seisavad nagu muiste? Puu on langedes üles rebinud seitsme jala kõrguse juurte-liiva pinnase seina. Sammasjuurt ei paistnud olema, kas siis seetõttu vandus ta tuultele alla? Õnnetus on juhtunud arvatavasti viimase poolaasta sees, kuna punase tamme pungad ja võrsed on veel täiesti elus.

Vist esmakordselt peale 1998. aastat võtsin ette põike valgete mändide juurde. Just enne lehisealleed tuleb keerata jõest eemale. Varem viis sinna vesistes lohkudes uppuv vana siht, nüüd on aga kraavi kaevamisega pinnasest kuhjatud suurepärane mugav patseerimise avenüü. Juba eemalt paistab tee veeres üks valge mänd. 15 aasta eest olin ma selle Hiiumaa kõige esinduslikuma valge männi salu kestmise osas üpris pessimistlik, nüüd aga avastasin rõõmsa üllatusega, et asi polegi hullemaks läinud. Künka sarapikuses männikualuses on küll ohtralt vanu langenud tüvesid, kuid püsti on jätkuvalt vähemalt 15 mändi.

Näinud vahepeal Eesti kõige võimsamaid valgeid mände Jädiveres, muidugi Suuremõisa puud enam oma mõõtmetega pahviks ei löö. Tüved on siiski päris korralikud, jämedamatel pisut üle kahe jala läbimõõdus. Erinevalt Jädiverest kasvavad valged männid siin koos tiheda rühmana. Seetõttu on pilt üles sööstvatest tüvedest ja peakohal haljendavatest õhulistest võradest koos hiigelpikkade käbidega vägagi mõjus. Kild Apalatši mägede loodust Hiiumaal…

Ka sitka kuuskede juurde polnud ma kaua retke ette võtnud. Oma kümmekond aastat vist. Seda meelihaaravam sai nendega taaskohtumine. Milline erilise õhustikuga sammastik! Korbalised samblikurohekad tüved koorivad pakse ümaraid latakaid maha. Kooretükkide langemise kohast ilmuvad lillakad laigud, alt pruunid kooretükid ise meenutavad aga äravahetamiseni piparkooke.

Tüvesammastik kannab peeneokkalisi sinakaid võrasid. Kõige jämedam sitka kuusk on kolmejalase tüveläbimõõduga tümikas, puude ladvad küünivad üle saja jala ülespoole, ehk siis 35 m kõrguseni. Muidugi pole nad kaugeltki nii võimsad kui oma kodumaal, ent ometi on neis Hiiumaa üldse kõige suuremates kuuskedes seletamatut hõngu, väge. Sitka kuuse looduslik levila kulgeb piki Vaikse ookeani rannikut Alaskalt 60. põhjalaiuse tagant kuni Kaliforniani, 40. põhjalaiuskraadini. Seal on kõige hiiglaslikumad isendid kuni 96 m kõrgused ja tüveläbimõõt 5 m.

See maailma kõige vägevam kuuseliik leidis sajandi eest Suuremõisa happelisel liivamaal eest hea uue kodu, saades hakkama sajandi kõigi karmide talvedega, olles samas väga rahul siinse jaheniiske kliimaga. Suisa nõnda, et on ajast aega andnud veidi ka looduslikku uuendust.

Suuremõisa sitka kuuskede seemneist on sirgunud uus põlvkond näiteks Järvseljal, kus on karmist kliimast hoolimata juba umbkaudu kolmekümne jala kõrgused.

Imelik, et see maailma kõige vägevam kuusk kasvatab käbisid, mis on kuuse perekonnas ühed pisimad. Noppisin puude alt suveniiriks kaks tükki kaasa. Nirukesed nad ju olid, vaid 3 tolli pikukesed, helepruunid soomused õhukesed. Juba järgmisel päeval hakkasid nad kodus paotuma.

Selgus, et käbid olid täiesti värsked ja neist pudenes paari päevaga välja paras ports pisikesi väikese lennutiivaga seemneid. Sellega polnud ma arvestanud. Ühtäkki tärkas täiesti uudne mõte: kui maha külvata ja neist osagi peaks idanema, siis ei jää küll muud üle kui oma soisevõitu kodumetsa kraavipervele üks sitka kuuse salu kasvama panna. Sajandi lõpuks oleks nad sama vägevad kui praegused puud Suuremõisas.

Oh neid lennukaid nägemusi. Esialgu peab külvama ja ootama, kas seemneist üldse mingit elumärki ilmneb. Ja siis tulevad metskitsed ja põdrad…