Õied ärkavas aias

Must lumeroos avab oma õied juba hilissügisel, õitseb külma trotsides vapralt lume all edasi ning esimeste päikesekiirte ilmudes säratab oma kauneid 5cm läbimõõduga õisi läbi sulava lume ning jääkeltsa.

Purpur-lumeroos (H. purpurascens) puhkeb märtsis, pärast paarikuist õitsemist muutuvad tema lillakaspunased õied roheliseks.

Aprillis avavad oma suured õied aed-lumeroosi (H. x hybridus) sordid. Nende õied on rohelised, valged, kollased, roosad, purpursed, mustad, kirjud, matid või metalse läikega. Viimase aja aretusšedöövrid on eri värvides täidisõielised sordid.

Aed-lumeroosiga peavad sammu suurte valgete meeldivalt lõhnavate õitega suureõieline lumeroos (H. niger ssp. macranthus) ja kaukaasia lumeroosi (H. caucasicus) sordid. Viimasel ajal ongi sordiaretuses kasutatud kõige rohkem just kaukaasia lumeroosi. Uute sortide rohkuse tõttu eelistatakse neid nimetada seeriatena, tuntuim on Lady Series.

Omapäraste roheliste õitega on vinav lumeroos (H. foetidus). Kahjuks on ta väga tundlik talvise niiskuse suhtes ega taha meil hästi talvituda. Siiski vääriks ta enamat katsetamist.

Erakordselt ilusad lehed

Lume sulades muutuvad lumerooside puhmikud aina õierohkemaks ning uhkemaks. Kõik lumeroosid on pikaealised ning võivad aastakümneid kasvada samal kohal.

Lisaks väga varasele õitsemisele ja kaunitele õitele on neil ka silmatorkavalt ilusad nahkja pinnaga kämmaljad või sõrmjagused lehed. Olenevalt liigist moodustub südasuveks lehtedest 25−45 cm kõrgune tume- või sinakasroheline kompaktne puhmik, mis säilitab oma kauni välimuse lumeni.

Musta ja suureõielise lumeroosi lehed on igihaljad, teistel liikidel talvehaljad. Lumevaesel talvel pakuvad lumerooside lehepuhmikud silmailu aasta läbi.

Lumeroosid istutage poolvarju. Neid võiks veidi kaitsta ereda varakevadise päikese eest, mis võib põletada lehtedele inetud pruunid laigud.

Kuna lumeroosid on pikaealised taimed, valmistage istutuskoht hoolikalt ette. See peab olema sügavalt haritud huumus- ja lubjarikas niiskem pind.

Paljundamiseks võib puhmikuid ettevaatlikult pärast õitsemist jagada. Kaukaasia lumeroosi sordiseeriaid võib ka külvata, nad annavad enamasti sordiomaseid järglasi, aga võivad külvajat ka meeldivalt üllatada.

Lumekupu õiepäikesed

Varaseim sibullill on pikaealise mugulaga 10 cm kõrgune talvine lumekupp (Eranthis hyemalis), keda sageli arvatakse ekslikult püsikute hulka.

Tavaliselt puhkevad tema kuni 4cm läbimõõduga õied märtsis-aprillis, kuid soojematel ja lumevaesematel talvedel võib tema päikesena säravaid kollaseid õisi imetleda isegi juba veebruari alguses.

Lumekupp eelistab kasvada tavalises aiamullas päikesepaistelises kohas, mis kevadel kiiresti lumest vabaneb. Kohta, kuhu talvel kogunevad hanged või kust lumi sulab hilja, pole teda mõtet istutada, seal saame teda imetleda vast alles jaanipäeval. Poolvari või varjukoht pole samuti lumekupu jaoks. Õhtul ja sombuse ilmaga lumekupp oma õisi ei ava.

Ilusad helerohelised, vaid 2 cm kõrgused lõhislehed kuivavad suve alguseks, seetõttu võiks lumekupu istutada kõrgemakasvuliste püsikute vahele, kelle lehed hiljem varjavad tekkinud tühikud.

Lumekupule on iseloomulik üks huvitav nähtus, mida ma pole kohanud mitte ühegi teise sibullille juures: nad armastavad kasvada tihedate kolooniatena. Kui neid tippida mulda hõredalt, üksteisest üsna kaugele, kipuvad nad kiratsema ega paljune nii kiiresti kui üksteise kõrvale paigutatud mugulsibulad.