Begooniaid on teada üle 1400 liigi. Enamik neist kasvab troopilistel ja subtroopilistel aladel Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.

1671. aastal võttis Haiiti kuberner Michel Bégon ette ekspeditsiooni Antillide saarestikku. Seal avastas üks ekspeditsioonil osalenutest, Prantsuse botaanik Charles Plumier uue ja senikirjeldamata taime. Taime täpsemalt kirjeldanuna nimetas ta neid begooniateks - austusest oma sõbra ja kuberneri ning kirgliku taimekollektsionääri vastu.

XVIII sajandil jõudsid begooniad Euroopasse. Tasapisi, tänu üha uutele ekspeditsioonidele said kättesaadavaks kõik uued begoonialiigid. Begooniatest olid huvitatud eelkõige sordiaretajad ning üsna pea, juba XIX sajandi teisel poolel oli neil kaunitel taimedel arvukalt sorte, mis tänapäeval tuhandetesse küündivad.

Mugulbegoonia
Kõige kaunimad ja uhkemad õied on mugulbegooniatel. Nende kaunid ja erksates toonides õied meenutavad kameelia, nelgi või pojengiõsi. Osadel sortidel võib õie läbimõõt olla ligi 20-30 cm. Mugulbegooniad sobivad kasvatamiseks nii toas kui õues. Viimasel juhul võetakse mugul üles ja tuuakse talvitamiseks sisetingimustesse. Neil on puhkeperiood, mil maapealne osa täiesti ära kuivab.

Kaunite ja dekoratiivsete lehtede tõttu kasvatatakse lehtdekoratiivseid begooniaid. Siia kuuluvad näiteks kuningbegoonia (Begonia rex), masoni begoonia (B. masoniana) jpt. Neid paljundatakse kas jagamise teel või pistikutega. Kasvutingimuste suhtes on nad veidi nõudlikumad, kui nende kauniõielised sugulased. Kuid toataimede seas pole neile lehe ilu poolest palju võrdseid vastaseid.

Põõsasbegooniad on suured - toatingimustes kasvavad kuni kahe meetri kõrguseks. Levinum neist on korallpunane begoonia (B. corallina). Põõsasbegooniad kasvavad kiiresti ja taime hooldamine pole kuigi raske. Lehed on kaunid ja suured ning taimed õitsevad ka tubastes tingimustes kaua ja rikkalikult. Väikesed (läbimõõt vaid 1-2 cm) ja valged, roosad või punased õied on koondunud suurtesse rippuvatesse õisikutesse.

Begoonia nõuded kasvutingimuste suhtes

Begooniad armastavad valget kuni poolvarjulist kasvukohta, kuid ei taha kõrvetavat päikest. Parim kasvukoht on lääne- või põhjasuunda avaneval aknalaual. Kasvatades begooniaid lõunasuunda avaneval aknalaual, tuleks taimi keskpäevaste kõrvetavate päikesekiirte eest kaitsta.

Kuna begoonia juurekava on nõrk, ei taha taim liigset kastmist ega väetistega liialdamist. Rohkemat kastmist vajavad taimed kevadest sügiseni, kuid kastmiskordade vahel lasta mullapinnal veidi kuivada. Väetada 2-3 korda kuus täisväetise lahusega. Talvel kastetakse tagasihoidlikult, kuid mullapallil ei tohi lasta läbi kuivada. Kastmisvigadele reageerivad begooniad lehtede ja õienuppude mahaviskamisega, läbivettinud mullas kimbutavad mädanikud, mis võivad viia taime hukkumiseni.

Begooniad eelistavad kasvuks kõrgemat õhuniiskust. Liialt kuiva õhuga ruumis leheotsad kuivavad ning õienupud pudenevad, taim kaotab oma dekoratiivsuse. Begooniaid ei maksa asetada küttekehade lähedusse. Piserdamine tõstab õhuniiskust, kuid seda tehes jälgida, et veepiisad langeks taimele peene uduna - suured piisad jätavad lehtedele inetuid plekke. Parem oleks niiskuse hoidmiseks kasvatada taimi suuremate rühmadena ning asetada taimed vee ja kergkruusaga täidetud alusele.

Ümberistutamiseks on parim aeg kevad. Uus pott valida vaid õige natuke suurem eelmisest. Potipõhja tuleks asetada vähemalt 1 cm paksune drenaažikiht. Muld valida kobe, toitaineterikas ja nõrgalt happeline.

Refereeritud ajakirjast Любимая Дача

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid