HÜVA NÕU: Kuidas taimedega värvida
Siis kui keemilistest aniliinvärvidest ei teatud veel midagi, värvisid meie esivanemad lõnga taimedega. Ka nüüd, mil on saada nii keemilisi värve kui värvikirevaid lõngu, ei ole taimedega värvimine kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Käsitööd armastavad inimesed õpivad seda kunsti ise ja õpetavad teistelegi.
Osa huvilisi hoiab sedasi elus rahvakultuuri, mõni vaimustub isetegemisest ja keegi jälle leiab, et taimedega värvimine mõjub rahustavalt. Retked loodusesse värvitaimede järele kosutavad vaimu ja turgutavad keha.
Tulemus üllatab alati
Taimedega värvimine tahab kannatust. Kuna lõnga värvimine pole just kõige puhtam töö, on hea see ette võtta just suvel õues või väliköögis.
Saavutatud värvitooni mõjutavad nii taime liik kui vanus, kasvukoht ja korjeaeg, taimede hulk, lõnga ja peitsaine kogus, värvilahuse happesus jne. Seetõttu tekitab värvimine hasarti ning innustab katsetama üha uute taimede ja meetoditega.
Täpselt sama tooni ei õnnestu uuel värvimiskorral küll kunagi välja võluda, kuid saadud soojad, pastelsed ja looduslähedased toonid sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka naturaalse valge, halli, pruuni ja musta lõngaga.
Aiast ja metsast
Värviandjaid otsides ei pea alustuseks kuhugi minema. Varakevadel võib lõnga värvida sibulakoortega, suvel kasvuhoonest korjatud tomativõsude ja lehtede või hoopis peenrast välja kitkutud umbrohuga. Sügisel sobivad hästi daalia- või pelargooniõied.
Värvimiseks kõlbavad nii värsked kui kuivatatud taimed, viimastega värvides saate vaid veidi tuhmimad toonid. Kui tahate värvida puukoortega, koguge neid kevadel. Varakevadel või hilissügisel varuge värvimiseks ka juuri. Marjad (v.a toomingamarjad) on küll ilusad ja värvilised, kuid lõngu nendega ilusaks hästi ei saa – värvikindlus on kehvapoolne ning marjavärv tuleb pesus ruttu maha.
Töövahendeiks otsige välja sellised nõud, milles te toitu enam ei valmista. Värvinõu peab olema emaileeritud või roostevabast terasest ja nii suur, et lõng mahub sinna vabalt sisse ja segamiseks jääb piisavalt ruumi. Väiksemat emaileeritud või roostevabast terasest anumat läheb vaja peitsi lahustamiseks.
Segada saab tugeva sileda puupulgaga.
Taimede tükeldamiseks on vaja kääre või nuga. Peitsi ja lõnga kaalumiseks kasutage tundlikku kaalu. Vajaliku veekoguse saate välja mõõta mõõtkriipsudega kannuga. Veetermomeetriga saab mõõta värvileeme temperatuuri. Värvivee kurnamiseks on tarvis sõela või hõredakoelist kurnariiet.
Et kemikaalid ja värvileem käsi ei kahjustaks, pange kätte kummist majapidamiskindad.
Villast lõnga peske enne värvimist villašampooniga, pärast peab seda korralikult loputama.
Peits ja peitsimine
Maarjajää e kaaliumalumiiniummaarjas, keemilise valemiga AlK(SO4)2 x 12H2O, on tuntumaid peitse. See ei muuda värvi tooni, kuid teeb selle erksamaks ja säravamaks. Maarjajääga võib peitsida kolmel viisil: enne värvimist (eelpeitsimine), värvimise ajal ja pärast värvimist (järelpeitsimine).
Eelpeitsimisega saate tugevama ja paremini kinnistunud värvi. Korraga võiks eelpeitsida suurema koguse lõnga, seda saate siis hiljem jao kaupa kasutada. 100 g lõnga kohta võtke 2,5–3 l
vett ning 5–20 g maarjajääd. Enne vette valamist lahustage maarjajää väheses soojas vees, siis lisage see peitsimisvette ja kuumutage 45 kraadini.
Eelnevalt pestud ja märg lõng pange lahusesse ja tõstke selle temperatuur siis aeglaselt 80–90 kraadini. Sel temperatuuril kuumutage lõnga, seda aeg-ajalt peitsimislahuses segades, umbes tund aega. Jälgige hoolega, et peitsimisvedelik ei läheks keema.
Kui protsess on läbi, võtke lõngad lahusest ning pigistage suurem vesi välja (väänata või loputada ei tohi) ning laske lõngal seejärel kuivada. Peitsitud kuiva lõnga saate edaspidi värvida siis, kui just vaja on. Kui värvite kohe pärast peitsimist, pole lõnga vaja vahepeal kuivatada. Sel juhul asetage märg peitsitud lõng kohe ettevalmistatud värvilahusesse.
Peitsimine värvimise ajal e koospeitsimine hoiab kokku teie aega – valate lahustatud peitsi kohe värvivedelikku ja asetate sinna ka märja pestud lõnga.
Järelpeitsida saab pärast lõnga värvimist. Värvitud lõng asetage siis peitsilahusesse. Järelpeitsimine aitab parandada värvivigu ja muuta värvitoone.
Hakkame värvima
Kogutud taimed puhastage prahist ja hakkige noa või kääridega peenemaks. Ettevalmistatud taimmaterjal pange jahedasse vette. Hea oleks kasutada pehmet vihma- või tiigivett. Vesi peab muidugi puhas olema.
Taimede kogus sõltub sellest, kui tumedat või heledat tooni soovite saada. Ligikaudne kogus on 500–800 g taimset materjali 100 g lõnga kohta. Kui taimi on rohkem, saate tumedama ja intensiivsema värvitooni.
Kui kasutate kuivatatud taimi, leotage neid enne umbes ööpäev. Ettevalmistatud taimi keetke tasasel tulel vähemalt tund aega. Käbide, puukoorte ja juurte puhul on keetmisaeg pikem, siis kulub 1,5–2 tundi. Valmis värvileem kurnake ja jahutage.
Värvilahusesse asetage kindlasti pestud, eelnevalt märjaks tehtud ja tahedaks pigistatud lõng. Kui lõng on juba eelpeitsitud, pole peitsi vaja lisada; kui mitte, siis lisage nüüd ka lahustatud peits.
Kuumutage värvilahus koos lõngaga 80–90 kraadini, kuid ärge laske sel keema tõusta. Keemine muudab värvi häguseks. Värvimine kestab sõltuvalt valitud taimest 1–3 tundi. Aeg-ajalt segage lõnga värvileemes, see tagab ühtlase värvumise ja lõng ei jää laiguline. Kui tahategi laigulist lõnga, võite segamata jätta. Seejärel laske leemel koos lõngaga maha jahtuda.
Kui lõng on värvileemest välja võetud, kuid värvilahus tundub veel tublisti värviline, võite seal uue satsi lõnga värvida. Tulemuseks on veidi tagasihoidlikum toon kui esimesel värvikorral.
Värvitud lõnga peske nõrgas villašampooni lahuses ning seejärel loputage hoolikalt ja mitmes vees. Loputusvesi peab jääma puhas. Viimasesse loputusvette võib lisada veidi äädikat, see annab värvitud lõngale sära juurde. Pigistage lõngast suurem vesi välja ning asetage õhurikkasse ja varjulisse kohta kuivama. Värvitud lõngad tasub varustada sildikesega, kus on kirjas, millega ja millal lõng on värvitud.
Villase lõnga jaoks leiate värviandjaid lillepeenralt, köögiviljamaalt, aasalt ja metsast. Kasutatud on kõiki taimeosi: pungi, õisi, vilju, lehti, juuri. Sobivad isegi käbid, puukoor ja samblad-samblikud ning mitmed seeneliigid. Kuid sama värvitaime eri osad võivad anda väga erinevaid toone ning kui kasutada taime tervikuna, võite saada veel hoopis kolmanda värvuse.
Oranžikad toonid
Lepakoor
Kevadmagun
Sibulakoored
Porgandid
Sirelioksad
Mahoonia
Kirsi- ja pirnikoor
Pruunid ja beežid toonid
Ploomi- ja kirsijuured
Tammekoor
Võilillejuured
Must tee
Kadakamarjad
Kohvipuru
Tammetõrud
Kärnoblikas
Männikoor
Naistepuna õied
Kuldvitsa võrsed
Haavakoor
Vaarikavarred
Kanarbik
Tulikaõied
Roosad toonid
Maasikad
Kirsid
Punased vaarikad
Roosid ja lavendel
Verkjas ja verev vöödik (seened)
Viinapuu kõik osad, eriti viljad
Tumepunase pojengi õied
Sinakaslillad toonid
Kontpuu koor
Punane kapsas
Sinerõigas
Punased viinamarjad
Rukkilill
Lillad hüatsindiõied
Tumesinised ja lillakad iiriseõied
Mahoonia viljad
Toomingamarjad
Mustad sõstrad
Punased toonid
Äädikapuu viljad
Võilillejuured
Punapeedi juured
Kibuvitsamarjad
Hibiskiõied
Alkoholis leotatud naistepuna
Madarajuured
Verev ja verkjas vöödik (seened)
Mustad ja hallid toonid
Võhumõõgajuured
Roostes naelad
ja äädikas
Angervaksajuur
Punakaslillad toonid
Mustad läätsed
Kermesmarja viljad
Basiilik
Päevaliiliate
vanad õied
Tumedad tokkroosiõied
Rohelised toonid
Pujud
Spinatilehed
Hapu oblika juured
Sõrmkübaraõied
Sirelilehed
Hanemalts
Nõgesed
Teelehejuured
Raudrohi
Piparmünt
Karusammal
Takjalehed
Lupiinilehed
Siniliilia lehed
Kollased toonid
Kukerpuukoor
Punane ristik
Sibulakoored
Peiulilleõied
Paljulehed
Kanarbik
Naistepuna õied
ja lehed
Takjas
Kuldvitsaõied
Võililleõied
Vägihein
Daaliaõied
Soolikarohu õisikud
Raudrohi
Haavalehed
Kaselehed
Kollase karikakra õied
Punase sibula koored
Kummel
