Püha Hildegard Bingenist - harmooniasild meie ugri-mugri ja stagneerunud lääne vahel
Lääne tsivilisatsioon on suuremas osas loomulikust loodusest võõrandunud, seda sidet taasluua on neil keerukas ja õpimahukas. Samas, paljud tajuvad industriaalmaatiku jätkusuutmatust ja otsivad teed harmooniasse.
Kui rääkida Euroopas ravimtaimedest, heinapebrevannist ja kasevihast, võib jutt tunduda kiviaegne ja koopahõnguline. See on lääne stereotüübi, mitte meie viga. Et end neile arusaadavaks teha, tuleb kasutada keelt, mida vastaspool mõistab. See harmooniasild meie ugri-mugri ja stagneerunud lääne vahel on nende oma Püha Hildegard Bingenist.
Kes ta oli?
Hildegard oli keskaegse Õhtumaa mõjukamaid naisi – kirjanik, helilooja, filosoof, müstik, visionäär, õpetlane.
Keskajal oli teadus kaasaegses mõistes küll veel lapsekingades, kuid inimesed olid siis sensuaalsemad, tajusid täpsemalt oma keha vajadusi ja tundsid paremini loodust.
Hildegardi erudeeritud ja tundlik vaim tajus looduse ning inimeste olemust ja sidusust. Ta ühendas kosmoloogia, antropoloogia ja teoloogia. Paljud tema poolt kirja pandud tervendamisvõtted ja haiguste põhjuslikkuse seletused on kinnitust leidnud ja kehtivad ka tänapäeval. Saksa teadlased on kliiniliselt uurinud Hildegardi teooriaid ja avastanud nende paikapidavuse kaasaegse meditsiini kontekstis.
Üle 80 aasta kestnud elu jooksul kirjutas Hildegard üheksa raamatut (teoloogiast, botaanikast , meditsiinist, heliloomingut), oli nõustajaks paavstidele ja keisritele. Tänapäeval peetakse teda fütoteraapia ja holistilise teraapia alusepanijaks.
Hildegard sündis arvatavalt 1098. aastal aadliperes kümnenda lapsena. Vanemad määrasid tema saatuseks vaimuliku elu. Noorena oli ta põdura tervisega, mis võis olla fütoteraapiliste uurimuste lähtekohaks. Juba lapsepõlves nägi ta ilmutusi. Kaheksaselt alustas õpinguid kloostris nunn Jutta hoole all, kes õpetas ta lugema ja kirjutama, palvetas, mediteeris, luges psalme ja tegi käsitööd koos hoolealusega. Sel ajal õppis Hildegard ka musitseerima kümnekeelelisel harfil ja sai selgeks noodikirja.
Reini sibüll
15aastasena sai Hildegard katoliikliku benediktiini nunnaks. Ta rajas Bingenisse kloostri, mille abtissiks ta hiljem valiti.
Peale pikka sisemist heitlust otsustas Hildegard oma visioone ja mõtteid ka teistega jagada. Tema esimene raamat „Scivias“ (Tunne teid) oli usust ja visioonidest. Selle järgnes „Causa et Curae“ (Põhjused ja ravi), mis on ainulaadne ülevaade teoloogiliselt maailmakäsitlusest ja loodusteaduslikest, meditsiinilistest selgitustest. Raamat „Physica“ kirjeldab teraviljade ja ravimtaimede tervistavaid omadusi, käsitleb ka puid, loomi ja vääriskive.
1147. aastal kiidab tema kirjutised heaks paavst Eugene III.
Hildehard suri 82 aasta vanusena, olles asutanud kaks kloostrit: Rupetsbergi mäel Bingenis ja Eibingenis, kus raviti haigeid, kasvatati ravimtaimi ja kirjutati ümber käsikirju.
Teda kutsutakse ka Reini sibülliks.
Püha naine
Hildegardi ainulaadsus seisneb selles, et mitte keegi teine ei ole julgenud luua nõnda tihedat seost teoloogia (ehk inimese vaimsuse), loodusfilosoofia ja meditsiini vahele ning tugineda sealjuures nii kooli- kui rahvameditsiini traditsioonidele.
Tänaseks on kõik Hildegardi raamatud taasavaldatud ja tõlgitud paljudesse keeltesse. Ta kuulutati pühakuks alles 2012. aastal.
Mina tutvusin Hildegardi retseptidega Prantsusmaal. Prantslased on hea toidu nautijad. Hea toit saab olla aga vaid värske, ülima kvaliteediga ja kemikaalivaba. Peen maitsmismeel muudabki pärisprantslased ökoteadlikuks ja looduslähedaseks. Nemad teavad Hildegardi ravimtaimeretsepte ja toitumispõhimõtteid.
Hildegardi ravivõtetes oli taimede kõrval oluline osa ka palvel. Nii ihu kui hing peavad saama hoolitsetud. Ka tänasel päeval on mõistlik lisada ürditeele usk – olgu see siis usk looduse väesse või kõigekõrgemasse.
Oleme Hildegardi retseptidest ka Harmoonikumis inspiratsiooni saanud.
