Talvike juhatas küll “siit-siit-siit-Riiga!”, aga ma ei võtnud teda kuulda. Aasta esimene rohutirts siristas. Vindid laulsid. Ja siin tema oligi: künkaväli tihedalt täis lopsakaid rinnuni ussikeelte õisikusambaid. Harilik ussikeel (Echium vulgare) ei ole Eestis haruldane, ent säärast võimsat kogumikku ei moodusta siiski üldse mitte tihti. Huvitaval kombel vohas neid kõige ohtramalt just seal, kuhu talvel olid kuhjatud metsast välja veetud palkide virnad.

Ussikeelteväli lõhnas mahedalt, sumises sülemitäies mesilastes. Igatsorti liblikad ja kärblased olid samuti peost osa saamas. Va parmud jahtisid aga hoopis mind.

Lisaks ussikeeltele jagus muudki lillekirevust. Palju kollendavaid tulikaid ja madraid, angerpiste, punaseid ja valgeid ristikuid, kerakellukaid, tagasihoidlikke timuteid ja teelehti, viljunud ojamõõlu. Jumikate aeg polnud veel käes, seega küpse suveni oli aega. Just seal tundsin, et suvi on viimaks ometi alanud. Ei teadnud ma siis veel, et taolisi päiksepäevi võib sel suvel sõrmedel üles lugeda. Tuli teine õige hall ja tatine. Eks ta üks karm kooslus ole: hallid vesised iirimaised suved ja pikad külmad siberlikud talved. Seda meeldejäävamad on siis taolised päikeseliste lõhnavate-sumisevate lilleaasade hetked. Noppisin sealt esimesed küpsenud metsmaasikad.

Ussikeelteväli rõõmustas silma veel edaspidistelgi möödasõitudel. Täpselt ei mäleta, aga vist kohe õitsemise lõpus niideti see väli paraku maha. Kartsin, et liiga vara, sest kas seemned jõuavad sedasi niidetult järelvalmida? Harilik ussikeel on kõigest kaheaastane taim: esimesel aastal kasvatab leheroseti, teisel õitseb, viljub ning siis taim sureb. Seega võivad suured ussikeelekogumikud maastikupildis olla väga üürike nähtus. Eks näis, kuis tuleval suvel läheb; kas sinerdab Prählal veel kord uhke ussikeeleväli?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid