Maakodust inspireeritud: permakultuuripeenar
Küttepuude tegemisel sai metsast hoovile toodud ka kände, mis lähemal vaatlemisel pisut pehkinuks osutusid ning lõhkumisvaeva ei tasunud. Tallilakas seisid aga ammust ajast vanad pappkastid. Põhk ja sõnnik on samuti vabalt saadaval. Mis siis muud kui peenart rajama!
Laotasin lahtilõigatud pappkastid maapinnale, vahekohad ja nurgad, kuhu papp ei ulatunud, vooderdasin vanade ajalehtedega. Peenra servad kujundasin poolpehkinud kändudest. Mõni neist on seest tühi, need saab mullaga täita ja lilled sisse istutada.
Papi peale viskasin veidi pehkinud puunotte ning tallist toodud sõnnikusegust allapanu - põhku ja hobuste poolt jalge alla tallatud heina. Plaanin sellega peenra põhja täita umbes 10 cm paksuselt. Seejärel laotan kihi hobusesõnnikut, vast sama paksult. Sõnniku katan kasvuhoonest pärit väljavahetatava mulla ning kompostihunniku riismetega.
Seda, kas külvata peenrasse köögiviljad või istutada lilled, pole ma veel otsustanud. Eks aeg näitab!
Üks mure aga painab hinge: mis siis saab, kui sipelgad, eelkõige mullamurelased, keda minu aias hulgakaupa seiklemas ja pesitsemas võib kohata, otsustavad kändudesse pesi tegema hakata?
Anna aadressil veeb@maaleht.ee või siinsamas kommentaariruumis teada, kas sina oled permakulutuuripeenart rajada proovinud ning kuidas õnnestus: köögivili kasvas ja lilled õitsesid või tuli tunnistada ebaõnnestumist?
