Karukellade värvirõõmus kevadine tervitus
Kaunis kevadine õitseja karukell (Pulsatilla) on mitme legendi peategelane. Neist levinuim räägib, et ta tekkis Adonist taga nutva armastusjumalanna Venuse pisaraist.
Karukella 30 liigist õitseb enamik aprilli keskel − mai algul. Nad kõik on tugeva risoomiga pikaealised kuiva liivamaa taimed. Karukella sulgjagused kodarikuna kasvavad lehed on noorelt üleni kaetud hõbehallide karvakestega, moodustades purpursete või violetsete õitega võluva kontrasti. Lehed püsivad kaunilt rohelised hilissügiseni.
Tavaliselt juba aprilli keskel puhkevad hariliku karukella (P. vulgaris) purpursed, suurte kollaste tolmukatega püstised kellukjad õied. Veidi hiljem, kuu lõpus, järgnevad tema sordid: valgeõieline ‘Alba’, sametpunane ‘Röde Klokke’ ja sügavpunane ‘Rubra’.
Viimaste aastate hitt-sordiseeria Papageno sinakates ja violetsetes värvides sügavalt narmastunud kroonlehtedega õied avanevad samuti aprilli lõpus − mai algul.
Varakult õitseb ka valkjaskollaste õitega pärsia karukell (P. albana). Hoopis isesuguse erksinise õievärviga paelub pilku praegu veel eestikeelse nimeta liik P. turzaninowii.
Pärast õitsemist kaunistavad karukellade dekoratiivseid lehepuhmikuid imeilusad hõbesiidised seemnenutid.
Kõik karukellad kasvavad ainult päikesepaistes ja kuivas liivmullas. Nad ei talu väetamist ega püsivalt niisket pinnast, seisev vesi võib saada lausa hukatuslikuks.
Pika peajuure tõttu ei kannata karukellad ümberistutamist ega jagamist, seepärast tuleb nad külvata kasvukohale.
Eestis kasvavad looduslikult kaks liiki: aas-karukell (P. pratensis) ja palu-karukell (P. patens), kes mõlemad on looduskaitse all. Nende väljakaevamine ja uuele kasvukohale istutamine mingeid tulemusi ei anna. Tekitatud kahju on lausa kahekordne – liik hävitatakse loodusest ega hakka ka aias kasvama.