Hiidroog Hiiumaale – ohutu või ohtlik katsetus?
Kahjuks ei kasva Euroopas looduslikult bambuseid. Kuid siiski on olemas aseaine: Arundo donax ehk tokiroog ehk harilik hiidroog.
Aseaine selles mõttes, et kuni 6 m kõrguseks sirguvad üpris jämedad kõrred meenutavad ehtsat bambust. Kõrred kõlbavad kergemate rajatiste ehitamiseks, on olnud suurepärane materjal orelivilede ja paani flöödi valmistamiseks.
Üldilmelt hiidroog siiski bambust ei meenuta, kevadel vanad kõrred küll lehtivad, ent pigem on tegu siiski meile tuttava pilliroo hiiglasliku, robustse variandiga. Teatav graatsia taimes ometi on: laiade ripjate lehtedega hiidkõrrestik tundub eemalt vaadates mingi kummastava pajupõõsa moodi.
Kahjuks või õnneks on hiidroog lõunamaalane, kelle areaal ulatub Assoori ja Kanaari saartelt Süüria ning Kaukaasiani. Kahjuks, sest tegu on väga omapärase taimega. Õnneks, sest arvestades meie niisket loodust, võiks ta ehk vallutada ära pool Eestit? Näiteks Lõuna-Kalifornia jõgede kaldad on ta enda valdusse haaranud ja sealmail eraldatakse suuri summasid, et teda tõrjuda.
Kuid küllap paneb kliima asjad paika. Võiks arvata, et see lõunamaalane siin põhjas juba esimese talvega hinge heidab. Teisalt leiab netist viiteid, kus hiidroog jääb USAs ellu 5. kliimatsoonis, taludes isegi 30 kraadist pakast. Kuna teda aedades niikuinii igal kevadel maani tagasi lõigatakse, et saada ilusamaid lehistunud hiidkõrsi, siis peaks ta korralikult multšituna Eestis vabalt vastu pidama.
Igatahes tegin ma „tüki“ ära ja tõin äsjaselt Bulgaaria reisilt kaasa hiidroo juurika. Oli lihtsalt hea võimalus ühe oja äärsest järsakust alla ripnevaid juuri lahti rebida. Kui aias korralikult hiidroo ümbert niita, ei tohiks temast hullu probleemi tekkida. Lõppude lõpuks on ta ju laialt kasvatatav aiataim, kellest inimese jõud üle käib.
Heaks kasvuks vajab hiidroog niiskust, ent mitte ilmtingimata tüma maad. Mul on meeles üleläinud sügisene hiidrooga kohtumine Ungaris Badacsonyi veinipuude nõlval, kus vägev hiidroo tuustakas kasvas pressituna elumaja ja tänava vahele. Ungaris müüakse teda ka puukoolides.
Hoopis iseküsimus on, kuhu säärane, loodetavasti hiiglaseks sirguja aias istutada. Ta nõuab avarat ruumi, ehkki saab hakkama ka osalises varju puude vahel. Ideaalne oleks muidugi veepeegli lähedus. See vähendaks ka kevadiste öökülmade ohtu. Talvel on kindlasti oluline, et koht ei tuiskaks ega sulaks varakult paljaks.
Muide, hiidroo kevadine kasvutung on muljetavaldav. Nädal hiljem koju jõudes avastasin, et juurikas oli kilekotis õige lopsaka võrsejupi kasvatanud. Põnev on vaadata, mis temast edaspidi saab. Väike kartus endal küll on, et teab mis agressiiviku ma nüüd kaasa tõin, aga vähemalt pole ta kõrvetav mürgipomm nagu Sosnovski karuputk. Ja tuullevimiseks vaevalt tal meie kliimas seemned valmivad.
