Salvkaev vajab aeg-ajalt puhastamist
Salvkaev ehk šahtkaev on maapinda rajatud enamasti kas labida või ekskavaatoriga kaevates. Kaevušahti läbimõõt on tavaliselt 1 meeter ja sügavus 5–10 meetrit. Geoloogilistest eripäradest johtuvalt leidub eriti Lõuna-Eestis ka salvkaeve, mille sügavus küünib isegi mõnekümne meetrini.
Kaevu ehitusmaterjaliks on tavaliselt kasutatud tsement- või betoonrõngaid, vähemal määral raudkive või telliseid. Sõltuvalt rakete mõõtmetest mahutab näiteks kaev, mille rakke sisemõõt on 1 meeter ja kõrgus 1 meeter, 800 liitrit vett, ning sama laiusega, kuid 80 cm kõrguse rakkega kaev 600 liitrit vett.
Tuleks arvestada, et maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest üsna kaitsmata. Sademetevaesel suvel võib kaev ka kergesti kuivaks jääda.
Kuigi lõviosa kaevudest rajatakse meil puurkaevudena, pole salvkaev sugugi halb variant – paraku on nende mainet kahjustatud hooletu ja oskamatu ehitusega. 1970. aastatel kadus oskus ja teadmine, kuidas salvkaevusid õigesti ehitada.
Vahel on kaevurakked liiga madalad, mistõttu pääseb kaevu pinna- või pinnasevesi. Eriti halb, kui ümbritsev maapind on kaevu poole kaldu, kuna see teeb heast veevõtukohast hoopis sademeveekollektori.
Probleemsete kaevude rõngad on peaaegu eranditult paigaldatud valepidi. Sellisel juhul valgub pinnavesi liidete kaudu kaevu. Kaevurõngad peab alati paigaldama nii, et sulund oleks üleval või valtsidega rõngastel kõrgem pool seespool.