Näpud sügelevad seemnete järele
Kui tegu oleks külmakindlate liikidega ja ma ise puukooli omanik, siis oleks see vägagi mõtekas tegevus. Kui aga tegu on lõunamaiste hellikutega, siis jääb pigem vaid korjamise ja tärkamise jälgimise rõõm, edasi tuleb vaid üks kidumine või suisa hukk.
Näiteks viie aasta eest tõin Horvaatiast kolm hariliku tseltise (Celtis australis) taimekest. Nad kiduvad tänini, sest heaks talvitumiseks vajavad pikka sooja suve, millest Eestis võib vaid roosat und näha. Nüüd aprillis Bulgaarias Kresna linnakese kõnniteel avastasin maha pudenenud mustjaid tseltise viljamumme. Ja juba ma noppisin neid taskusse. Ise samal ajal endalt küsides: milleks küll, vaevalt nüüd Bulgaaria tseltised Horvaatia omadest vastupidavamad on. Aga noh, lase jääda proovimise rõõmgi.
Samamoodi mõttetu oli punase kadaka (Juniperus oxycedrus) ja kõrge ehk kreeka kadaka (Juniperus excelsa) marikäbide kogumine. Me omamaised kadakadki vaaguvad viimaste talvede järel hinge, mis siis veel noist lõunamaalasist tahta! Aga nad olid nii ilusad, need kadastikud. Punane kadakas meie hariliku moodi, aga palju lopsakam ja hõbetavam. Eriti imelised olid kõrged kadakad, kelle nooremad isendid oma hõbejate õhuliste võradega meenutasid väga noori mammutipuid. Ja nii ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja aina noppisin seemneid kaasa...
Üks väga omapärane puuliik jäi ette Kreeka piiril. Kreemjad viljad kobaras, puhkevad liitlehed ja sinised õisikualgmed. Kodus selgus, et tegemist on sirelmeeliaga (Melia azedarach). Ehkki heitlehine, nõuab ta tublit suvesooja ja on küllap meil sama lootusetu liik nagu harilik tseltis. Kuid proovida ju ikka tasub. Netiavarustelt leiab ta külmataluvuseks kuni -15 kraadi.
Muude seemnete seas tõin kaasa ka sealmail looduslikult leviva idaplaatani (Platanus orientalis) seemneid. Ehkki tegu merepinnast mitte eriti kõrgele tõusva soojade jõeorgude liigiga, on idaplaatan andnud üllatavaid tulemusi Tallinna loomaaias ja Helsingi botaanikaaias. Selle väga kauni liigi edasise katsetamisega tasub kindlasti jätkata.
