Lõhnavate õitega pärsia püvilill
Püvilille (Fritillaria) perekonda kuulub üle 100 liigi, keda looduslikult leidub kasvamas põhja-poolkera mõõduka kliimaga piirkondades. Kuigi, nii mõnigi liik on kasvatamiseks omajagu pirtsakas, on vaev seda väärt – kevadel ilmuvad kellukat või peekrit meenutavad värvikad õied korvavad kasvatamise vaeva.
Aias lihtsasti kasvatatavad ja tuntuimad liigid on harilik püvilill (F. imperialis), keda ka keisrikrooniks kutsutakse ja kirju püvilill (F. meleagris). Kuid kahtlemata põnev ja uhke on ka pärsia püvilill (F. persica), keda looduslikult leidub kasvamas Türgi kaguosas, Iisraelis, Süürias, Iraagis ja Lääne-Iraanis.
Pärsia püvilille lehed asetsevad varrel spiraalselt ja on sinakas-rohelist värvi. Jäme õisikuvars kasvab 30-60 cm kõrguseks. Ühes õisikus võib olla kuni 30 kellukese kujulist, umbes 2 cm pikkust allapoole rippuvat õit. Õite värvus võib varieeruda tume-ploomilillast rohekaspruunini, on ka valgete õitega kultivare (nt `Ivory Bells`). Õitseb enamasti maikuus. Nagu teisigi püvililli, ei armasta ka pärsia püvilille sibulaid närilised. Erinevalt aga harilikust püvilillest, omab pärsia püvilill meeldivat magusat aroomi.
Edukaks kasvatamiseks on vajalik soe ja päikseline ning vett hästi läbilaskva, viljaka mullaga kasvukoht. Parim aeg sibula istutamiseks on varasügis, nii jõuab sibul enne talve juurduda. Sibul istutada umbes 15 cm sügavusele. Istutusaugu põhja tuleks liigniiske keskkonna vältimiseks ja drenaažks asetada jämedat liiva või kruusa. Liigniiskes, raskes ja halva õhustatusega mullas võib probleeme olla talvitumisega – sibul läheb mädanema ning hukkub. Kui kasvutingimused pole sobivad, ei pruugi taim igal aastal õitseda.
Taim on ilus nii uhkes üksinduses, kui suuremate kogumikena. Sobib nii püsilillepeenrasse kui kiviktaimlasse. Ka lõikelillena püsib vaasis võrdlemisi hästi.
