Mitmepalgeline aeduba

Aeduba, mida meil rahvasuus ka türgi oana tuntakse, on nagu aedherneski, suure toiteväärtusega ning maailmas laialdaselt viljeldav köögivili.

Harilik aeduba (Phaseolus vulgaris) pärineb Lõuna-Ameerika lääneosast ja Mehhikost. Maisi kõrval oli aeduba muistsetele asteekidele ja inkadele põhitoiduse saamiseks kasvatatav püha taim, mida sealsetel aladel viljeldi juba 6500 aastat tagasi.

Euroopasse tõid aedoa hispaanlastest meresõitjad 16.sajandil, kus see esialgu rikastas vaid valitsejate pidulaudu. Hispaaniast levis aeduba Türgisse ning sealt 17.sajandil Kesk-Euroopa maadesse (sellest siis ka nimetus türgi uba).

Väga sarnane hariliku aedoaga on ilutaimena kultiveeritav õis- ehk lilluba (Phaseolus coccineus) . Selle kaunad on samuti söödavad.

Eesti on kliimaolude poolest aedoa kasvatamiseks üks põhjapoolsemaid piirkondi, kus seda saab kasvatada põhiliselt kaunte tootmiseks. Kuivade (valminud) terade tootmine ei pruugi meil ilmastikuolude tõttu igal aastal õnnestuda.

Aeduba ei talu öökülmi

Erinevalt aedhernest on aeduba soojanõudlik kultuur. Minimaalne idanemistemperatuur on +10º...+12º C, optimaalne +20º...+24º C. Tõusmed hävivad juba +0,5º...+1º C juures. Isegi 2-3 kraadi sooja pole taimele hea – lehed kaotavad rohelise värvi ja kolletuvad.

Optimaalne kasvutemperatuur on +20º...+25º C. Õige külviaeg avamaale on siis, kui mulla temperatuur on püsivalt üle +10º C (tavaliselt siis, kui toomingas õitseb). Varasema saagi saamiseks võib taimi ka pottides ette kasvatada.

Kasvukõrguse järgi eristatakse puhmikulisi ehk madalaid (25-45 cm) ja väänduvaid ehk kõrgeid (kuni 3 m) aedoa vorme. Meil kasvatatakse põhiliselt puhmikulisi vorme, sest need on lühema kasvuajaga ega vaja toestamist.

Aeduba on küll maitsev ja kasulik, kuid toorelt süüa ei tohi

Toiduks tarvitatakse aedoal nii poolvalminud kaunu ja teri, kui ka valminud teri.

Aeduba ei tohi süüa toorelt, sest nii kaunad kui terad sisaldavad toksilist glükosiidi fasiini, mille toimel punased verelibled käkruvad. Keetmisel ja hapendamisel fasiin laguneb ja muutub kahjutuks.

Kulinaarias tarvitatakse aeduba väga mitmesuguste roogade ja hoidiste valmistamiseks. Poolvalminud kaunu hapendatakse ja soolatakse, need sobivad hästi ka sügavkülmutamiseks. Aeduba on ka tähtis konservitööstuse tooraine. Nii kauntest kui teradest valmistatakse rikkalikus valikus kõikvõimalikke konserve. Valmistatakse ka aedoajahu, mis leiab kasutamist näiteks leiva küpsetamisel ja makaronide tootmisel.

Toiteväärtuselt on aeduba lähedane aedhernele. Poolvalminud kauntes ja terades on valke 6-10%, valminud terades kuni 20%. Aedoavalku peetakse lihavalgust isegi väärtuslikumaks ja see on inimorganismi poolt hästi omastatav.

Kauntes on olemas peaaegu kõik B-rühma vitamiinid, samuti leidub neis C-vitamiini (keskmiselt 20 mg%), karotiini ja K-vitamiini. Soodsas vahekorras sisalduvate mineraalsoolade tõttu avaldab aedoa söömine tervendavat toimet mitmesuguste tervisehäirete puhul. Soodne naatriumi ja kaaliumi vahekord nii terades kui kauntes kiirendab vere eraldumist kudedest, mistõttu aeduba on näidustatud südame- ja veresoonkonna haiguste korral. Aeduba mõjub hästi ka suhkrutõve, mao-, maksa-, neeru- ja põiehaiguste puhul.

Allikas: Leopold Meensalu, „Peenralt Potti“, Maalehe Raamat