Magnooliaõiest sai surmalõks
Üsna kindla peale minek on tähtmagnoolia (Magnolia stellata). Selle paari-kolme meetri kõrguseks sirguva põõsa teeb eriti väärtuslikuks tema juba noores eas õitsema hakkamine. Raagus põõsal valendavad õied mõjuvad õige graatsiliselt.
Juba samal sügisel tekkisid võrsetippudesse kuidagi rammusad pungad. Tundus, et vaid 60 cm kõrgune põõsahakatis puhkeb kevadel täiega õide.
Tänavune kevad venis ja venis, sametkarvades pruunid pungad aina paisusid ja paisusid. Kannatus kippus katkema: kas tuleb juba, oota nagu sõnajalaõit!
19. mail ta avanes: üksanus õis. Teistest ilmusid vaid lehealgmed. Einoh, päris kenakene teine, nagu väike vesiroosiõis.
Juba järgmisel päeval avastasin temalt elaniku: valge ämbliku. Kohe torkas pähe, et kas see ei või olla krabiämblik? Ta nägi välja krabi moodi, isegi liikus külge ees nagu krabi. Küllap on tegu liigiga Misumena vatia, kes varitseb oma saaki Eestis näiteks kollastel võililleõitel või valgetel härjasilmaõitel, muutes vastavalt oma keha varjevärvust.
Tjah, seal ta varitses. Aga ma ei hakanud teda minema küüditama. Ta nägi oma veidi kreemjas valges kuues lumivalgel õiel välja kuidagi nii pidulik, üsna süütuke... Prooviks noogutasin ta kohal näpuga: kohe ajas „sõrad“ varmalt õieli. Jajah, või süütuke.
Hakkasin oma aia üldse kõige esimesel magnooliaõiel ja tema asukal mitu korda päevas külas käima. 22. mai õhtul nägin eemalt: oo, mesilane on mu magnooliaõiele laskunud, kas on õis lõpuks täiesti avanenud? Oh ei. Mesilane püsis liikumatult. Valge krabiämblik ta all klammerdus endast üksjagu suurema putuka külge ja oli samuti õige liikumatu. Küllap imes juba mesilase sisikonda välja...
Kaunist tähtmagnoolia õiest oli saanud surmalõks. Aga vahest piisab sellele va ämblikule ühest pirakast mesilasest õie õitsemise lõpuni? Ehk saavad järgmised putukad ilma elu kaotamata sellele miilide raadiuses ainulaadsele õiele laskuda? Vaevalt küll. Sest krabiämblik ei mõtlegi oma varitsuspositsiooni loovutada ja püsib endiselt valges varjevärvuses.
