Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) püüab pilku varasuvel valgete õitega ning sügisel säravpunaste, päikeses sillerdavate viljadega.

Koduaedades kasvatatakse enamasti lodjapuu keraõisikulist sorti 'Roseum', keda rahvasuu hüüab lumepalliks. Kasvutingimuste suhtes lodjapuu väga nõudlik ei ole. Ta on isegi suhteliselt varjutaluv, kuid eelistab niiskemat pinnast.

Erilist nõrkust kauni lumepalli lehtede vastu tunnevad lodjapuu-lehemardikad (Galerucella viburni) e ehmespoid. Kui märkate, et teie armas põõsas on kevadel ussidega kaetud ning kõik lehed varsti auke täis, siis ongi põõsa asustanud tema tõugud. Toitumist alustades närivad kollakasrohelised, mustade täppidega kaetud tõugud lehtede alaküljele väikesed aknad. Tugeva kahjustuse korral muutuvad lehed sõelapõhjaks, mõnikord jäävad järele vaid leherootsud. Tõugud ründavad kevadel ja suve alguses, kuid kollakaspruunid, umbes 5 mm pikkused mardikad asuvad lehtede kallale augustis.

Kuidas siis tõugud juba kevadel kohal on, kui mardikad tulevad alles augustis söögilaua juurde? Sügisel, pärast seda, kui kõht on täis, kannab mardikas hoolt ka järeltuleva põlve eest – ta muneb munad kogumikena põõsa noortele võrsetele ning katab need näripuruga.

Kui püüate lehtedelt mardikaid ära korjata, siis peate olema väga osav ja ettevaatlik, sest väiksemagi lehtede liikumise peale kukutavad mardikad end maapinnale.

Koduaias vaadake lumepallipõõsas üle juba enne tema lehtimist. Kui leiate munakogumikega oksi, lõigake need välja ja põletage ära.

Keemilistest taimekaitsevahenditest lugege Maakodu juuninumbrist
lodjapuu

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena