Vahemereline Kresna haljastus
Kui riik ulatuks nõks maad veel lõunasse, Egeuse mere rannikule, oleks asi sootuks teine. Kunagi isegi ulatus. Nüüd levib seal ees Kreeka maariba. Ja ehkki mitmed vahemerelised roht- ja puittaimeliigid tungivad mööda jõeorge üles Bulgaariani, on üldilme sellest maast siiski enamasti rohkem keskeuroopalik.
Tegelikult võimaldab kliima näiteks edelanukas Struma orustikus kasvatada pea mida iganes. Põhjast mägedega kaitstud Kresna pakkus üllatusi, milleks ma sugugi valmis polnud. Muidugi valitsevad õuedes veinipuulehtlad, iidseimate veinipuude tüve läbimõõt küünib suisa 12 tollini! Samavõrd armastatud on kiivide lehtlad. Kui aga vaatevälja lisandusid laiutavad viigipuud, korralikud suured õitsevad loorberipuud, suisa granaadipuud, rääkimata mooruspuudest ja mandlipuudest, siis kippusin endalt küsima: on see ikka Bulgaaria?
Kuid see polnud veel kaugeltki kõik. Toredaks leiuks osutus linna lõunaserva park oma idaplaatanite, sammasküpresside ja seitsme korgitammega. Korgitamm tunneb end sealkandis täiesti koduselt, Kresna kandis on rajatud suisa korgitamme kultuure. Neid ei osanud me kahjuks kusagilt otsida ja nii pidime leppima linna haljasalade puudega. Korgitamm meeldib mulle iilekstammest enam. Iilekstamm oma tumeda lehestiku ja mustja tüvega tundub veidi süngevõitu. Korgitamme meeleolu on mõneti „heledam“. Veider oli tõdeda: näh ja siit sellest ülikergest korbast saabki valmistada veinikorke. Kork kui materjal on põhjamaa inimesele asi omaette. Elava puu küljes algmaterjali katsuda on hoopis teine värk.
Kui tahta, võiks Kresna muuta väliselt ehtsaks vahemereliseks linnaks. Igihaljastele korgitammedele võiks lisada karuspalmiallee (üksikud isendid on seal 4 m kõrgused palmipuud) ja õlipuid. Jah, tõsi, suisa külmahellad õlipuudki tunnevad end Kresnas hästi. Linnas ringi käies hakkasid nad päevade jooksul aina uutes aedades silma. Kõige kopsakamad kasvavad kooliaias, korgitammede naabruses. Sealsed kolm punti õlipuid on täiesti arvestatava tüvega, seega on need puud aastakümneid siinsed talved rahulikult üle elanud. Olgu korgitamme ja karuspalmiga kuis on, aga seal nende hõbetavate õlipuude all tekkis ühtäkki sootuks teine tunne. Üldse mitte enam Bulgaaria, vaid nii ehe Vahemeremaa meeleolu. Ja ehkki kestis veel aprillikuu, lajatas päike täiega, õhk varjus + 30 kraadi juures. Eesti parim suveilm, selle vahega, et mõnus kuiv, ei mingit lämmatavat niiskust.
Linna lõunaserva pargis on ellu jäänud suisa väike kanaari datlipalmijunn (pisikeste lehenäpistustega), rohkem räsitult wašingtooniapalmid. Erinevalt suuremast osast ülejäänud Euroopast, mis vaevles tänavu karmi talve käes ja pidi leppima hilise kevadega, ulatus Bulgaariasse soe Kreeka talv.
Kuigi Struma orustiku asulates on üheks levinud haljastuse puuks kohaliku ümbruskonna looduslik asukas idaplaatan, osutub armastatuimaks sootuks teine omamaine liik, hõbepärn. See liik on Eestis muide täiesti külmakindel, paraku haljastuses üliharv. Neil palavail aprilli lõpu päevil ma mõistsin, miks Bulgaarias hõbepärna nii armastatakse. Leitsaku eest pakub ta tihe võra sügavat varju, ajuti tõusev tuuleiil vilgutab alt helklevaid hõbejaid lehti, luues näiliselt jaheduse efekti lisaks. Mõnikord tundus mulle eemalt, et mis kummaline puu see seal nõnda valgete õitega ilutseb? Tegemist oli siiski ikka jälle hõbepärnaga, kelle lehtede alaküljed tuules vastu helendasid.
Nüüdsest jääb hõbepärn mulle seostuma kuumade Bulgaaria tänavatega.
