Üks mu lemmikuid on mürt-piimalill (Euphorbia myrsinites). Erinevalt meie kodumaisest soo-piimalillest ja aedades tuntud küpress- ja kuldsest piimalillest on tegu talvehalja sukulentse taimega. Kasvukuju on küll roomav, ent kiviktaimlas jätavad sinakasrohelised soomuslehised varred mulje nagu mingitest veidratest käbidest.

Mürt-piimalille nägin tänavu aprillikuus tema kodumaal Bulgaarias, kus ta oli juba viljunud. Sealsetel lamba- ja kitsekarjamaadel ning kruusajärsakutel olid nad suhteliselt kidurad. Vaat kus mul aias on vägevaks rammusaks vohanud! - tundsin seal uhkust.

Mai algul tagasi kodus, avastasin, et mu mürt-piimalill ei kavatsegi õitsema hakata, hoopis kippus järjepanu kuivama. Tjah, ja kuivaski täitsa ära. Miks küll? Tänavune talv oli väga imelik, näiteks ei meeldinud see teps ka viigikaktusele, kes kõvasti mädanema kippus. Õnneks on mu viigikaktus lõpuks siiski toibunud, kuid mürt-piimalill hukkunud mis hukkunud. Hävis ka 4-5 isekülvist tekkinud seemikut. Vaid ühelainsal seemikul jäi eluvaim sisse.

Nojah, nüüd jõuan tagasi sellle lohakuse teema juurde. Ka mürt-piimalille õitsenud õisikuid ei lõika ma ära. Roheliste viljamummudega kobarad on tegelikult igati ilusad. Pärastised kuivetuvad raod enam mitte. Igatahes tähendas lõikamata jätmine, et enne oma surma pani emastaim aluse suurele järeltulevale põlvele. Mai jooksul ilmusid kiviktaimlas ja sellest eemalgi imelikud idandid. Nüüd on mul vähemalt nelikümmend noort mürt-piimalille hakatist! Kui kõik oma kohale jätta, siis upuks kiviktaimla ainult mürt-piimalille vaipa ja muudele taimedele ruumi ei jääkski.

Vast tuleb järgmine talv mürt-piimalilledele soodsam. Pole ju enam alles vana emastaime, kes seemnetega kindlustaks karmi talve järgse tärkamise nii või teisiti. Nüüd püsib lootus ainuüksi praegustel pisikestel piimalillehakatistel.