Haigestuda võivad kõik liigid ja kõigi sordirühmade sordid, kõige vastupidavamaks hahkhallitusele on osutunud LA-hübriidid.

Kahjuks ei saa inimesed sageli aru, et nende taimed on nakatunud, kuna liilia hahkhallituse haiguspilt ei sarnane teiste hallitustega.

Algul haigestuvad üksikud lehed. Neile tekkinud valkjaspruunid laigud sulavad kiiresti kokku, leht tundub haigestudes algul veidi niiskena. Kui tegu on veel üksikute tabandunud lehtedega, saab need ära korjata ja põletada. Mõnikord haiguse levik sel viisil ka pidurdub.

Eriti soodsate ilmastikuolude korral aga haarab tõbi kiiresti taime kogu maapealse osa. Liiliavarred ja -lehed näivad põlenute või kuivanutena. Haiguse levik võib olla äärmiselt kiire – ööpäevaga on nakatunud suured istandikud. Seepärast kutsutakse paljudes keeltes liilia hahkhallitust ka tulekahjuks.

Nakatunud taimi ei saa enam mingite tõrjevõtetega aidata. Nakkuse edasise leviku tõkestamiseks tuleb haiged varred maha lõigata ja põletada.

Kuigi hahkhallitus ei kahjusta otseselt liiliasibulat, on ta ohtlik seetõttu, et liiliate normaalne vegetatsiooniperiood, talveks ettevalmistumine ja toitainete kogumise aeg jääb lehtede puudumise tõttu lühikeseks. See aga muudab sibulad vastuvõtlikuks muudele ebasoodsatele mõjudele.

Haiguse vältimiseks pritsige liiliaid varakevadel ja enne õitsemist seenhaiguste vastaste preparaatide või taimeleotistega. Tubakaleotist aga vältige, sest see võib kaasa aidata liiliate haigestumisele neile veel ohtlikumatesse viirushaigustesse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid