Erekollaste ja lopsakate õitega tupp-naistepuna

Üks aiaasukas, kes mind igal aastal mingil määral üllatab, on tupp-naistepuna (Hypericum calycinum).

Esmalt üllatab ta mind kevadel, kui sulavast lumest ilmuvad nahkjate roheliste lehtedega võrsed. Kahjuks ei ole see põõsake meie tingimustes päris igihaljas, kuna on suhteliselt külmaõrn ja lehed kardavad päiksepõletust.

Raske on teda üldse õigupoolest määratleda. Oma kodumaal, Kagu-Euroopas ja Edela-Aasias on tegu madalukese põõsaga, kes vist kahe jala (umbes 60 cm) kõrgusekski ei kasva. Meil jääb ta jalakõrguseks (umbes 30 cm) ja käitub üldiselt pigem püsikuna.

Nii või teisiti on tegemist väga eriliselt mõjuva pinnakattetaimega. Tupp-naistepuna levib kiiresti maa-aluste võsunditega. Pealekauba on ta kasvutingimuste osas väga leplik. Kuna meie looduslikud naistepunad ilmestavad pigem päikselisi kuivi niite, siis, arvates, et tupp-naistepunagi sarnast tahab, valisin koha päikselisele kuivale lubjakivisele nõlvale. Ta sai seal hakkama. Mullu rohides oli mul kahju taime juurevõsusid minema visata ja suskasin need prooviks metsaaia poolvarjulisele niiskele happelise mullaga peenrale. Nüüd elab ta hästi sealgi. Tegelikult ongi tupp-naistepuna pigem varjukate niiskete metsaorgude taim. Näiteks Kagu-Bulgaarias vastu Türgi piiri, sealseis rodo-pöögimetsades.

Teine kord aastas, mil tupp-naistepuna mind üllatab, on kesksuvi. Siis puhkevad madalate võrsete kohta lausa ebamõõdukalt suured lopsakad erekollased õied. Nende läbimõõt küünib 3 tollini (umbes 7,5 cm), seega väiksema inimese peopesa suurused!

Nii et igati üks huvitav ja ilus taim. Meil on tupp-naistepuna seni vist väga haruldane. Ajapikku võiks ta siinmail siiski üsna populaarseks saada. Paljuneb ju tupp-naistepuna vegetatiivselt hästi ja selmet võsuvat taime niisama vähemaks rookida, tasub naabrile headmeelt teha ja tekkiv rohimisjääde talle pakkuda.