Siilkübaraid on mitmekesise õievärviga ja nende kasvatamine on üllatavalt lihtne

Lillepeenras põnevate “disainkübaratega” pilku püüdvad siilkübarad pole tegelikult üldse mingid moenarrid, vaid tublid õitsejad, mis sobivad eriti hästi looduslähedase kujundusega aeda.

Aiapidajate tohutu huvi eriti just punase siilkübara hübriidide vastu on viimasel kümnendil kõvasti tiivustanud sordiaretajaid. Enam ei pea siilkübarate puhul leppima lihtsate valgete või roosakaslillade korvikutega. Turule on tulnud enneolematu õiekuju või värvikombinatsiooniga, ka täidisõielisi sorte.

Igal kevadel jõuavad roheäride lettidele üha uued ja uued hübriidid. Punase siilkübara hübriidide massilise õitsemise aeg jääb juulikuu teise poolde ja augustisse. Pole sugugi haruldane, kui õitsemine kestab külmadeni. Moodsa sordiaretuse üks peamisi eesmärke ongi saavutada võimalikult pikk õitseaeg.

Geneetiliselt on siilkübarad lähedased päevakübaratele. See asjaolu peegeldub ilmekalt punase siilkübara nimes, mille sünonüümina on lubatud kasutada ka nimetust punane päevakübar.