Kellel on õigus ja mida peaks tegelikult tegema?

Ühest tõde ilmselt pole ja omamoodi õigus on kõigil eelpoolnimetatutel. Kui kuuking on oma õitsemise lõpetanud, võib rahumeeli õisikuvarre maha lõigata. Küll taim jõuab aja jooksul lehepaari vahelt uued õisikuvarred kasvatada ja meid taas kaunite õitega rõõmustada.

Kolmandiku kuni poole võrra tagasi lõikamine ergutab õisikuvarre sõlmekohtadest uusi õisikuharusid ajama ning peagi õitseb taim taas. Õisikuvarre sõlmkohtadesse võib kuuking kasvatada õisikuharu asemel ka tütartaime (keiki) ning sedasi saab kuukinga kodustes tingimustes paljundada. Kas ja mis tingimustes kuuking tütartaime plaanib kasvatama hakata, on aga üsna ettearvamatu.

Seni, kuni õisikuvars on kenasti roheline, võib ta rahumeeli ka taimele jätta. Kuigi vaatepilt pole teab mis kaunis – turritab ju taime kohal miskine roheline roots – on taimel tast omajagu kasu ka. Nimelt veel roheline õisikuvars võtab endiselt osa fotosünteesist ja seeläbi kosutab taime. Nii, nagu kolmandiku kuni poole võrra tagasilõikamine, ergutab ka terve õisikuvarre allesjätmine külgpungadest uut õisikuvart või tütartaime kasvatama.

Kas, kuna ja kui palju äraõitsenud kuukinga õisikuvart lõigata, jäägu igaühel enda otsustada. Üks on aga kindel, kolletunud õisikuvars tuleb kndlasti ära lõigata – taimel pole temast mingit abi ning muidu kena ja rohelise taime kohal turritav kollane roots riivab silma.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid