Imelik imekannike
Imekannike (Viola mirabilis) on Eestis kõikjal tavaline. Kuna kannikeseliike jagub me maale koos haruldustega suisa vähemalt kaheksateist, siis see arv on mind seni peletanud neid lähemalt tundma õppimast.
Lugeja pea kirjuks ajamise mõtes olgu nad kõik siinkohal üles loetud: võsakannike, metskannike, aaskannike (see on hästi eristuv väike n-ö võõrasema õitega lill), imekannike, lodukannike, laanekannike, lõhnav kannike, sookannike, mülgaskannike, kõrge kannike, pisikannike, nõmmkannike, turvaskannike, koerakannike, mägikannike, kinkkannike, karvane kannike, põldkannike. Oh.
Nõnda siis on enamasti kannikesed minu jaoks kõik lihtsalt kannikesed. Olgugi ilusad, pole ma vaevunud neid täpsemalt eristama. Kuni tänavuse suveni, mis vähemalt ühe uue liigi selgeks sain.
Mu koduses metsaaias kipub üks kannike umbrohuna vohama, vallutades kiiresti peenrad. Iseenesest on tegu ilusa pinnakattetaimega – madalad lopsakad leherosetid. Juuli lõpul avastasin lehtede vahelt hulga rohelisi õiepungi. Ohhoo, saab veel hilissuvelgi kannikeste õieilu imetleda!
Läksin tuppa taimemäärajast uurima, kellega tegu. Selgus, et üldjoontes on Eestis kasvavad sinise- ja lillaõielised kannikesed pigem kevadised või suve esimese poole õitsejad. Septembrini õitsevad vaid kirjuõieline aaskannike ja valkja õiega põldkannike. Ning siis on üks kummaline erand: imekannike. Tema käitumine on tõesti kui mitte ime, siis vähemalt imelik. Nimelt on sellel liigil kahte tüüpi õisi. Kevadised nagu kannikesel olema peavad, suvised õied aga kinnised, rohekasse nuppu jäävad, mis on iseviljastuvad. Ja tõesti. Augustikuu saabudes leidsin õienuppude kõrvalt ka kolmetisi avanenud moodustisi, millele kleepunud pisikesed mustad seemned.
Ehkki ma nüüd tean imekannikese väikest n-ö saladust, ei suuda ma sellega hästi harjuda. Kuidas ikkagi siis nii, et kevadel on õied, suvel justkui kah nime poolest õied, kuid tegelikult rohelised nupud, mille varjus käib iseviljastumine. Veider.
