Harilikku vahalille (Hoya carnosa) tunneb vist küll iga toalillesõber. Kuigi selle tubli ja kauni ronitaime kohta on liikvele läinud “halva välja” ja “paha aura” jutud, pole talle siiski teiste tubaste ronitaimede hulgas ilu ja vastupidavuse poolest võrdset.

Kuid tema kõrval on lillepoodidesse ilmunud ka teisi vahalilleliike. Üheks pilkupüüdvamaks nende seas on südajas vahalill (Hoya kerrii). Oma suurte, südaja kujuga peenekarvaste lehtede tõttu jääb see liik kohe silma. Kahjuks pole aga kõik siiski nii roosiline - võrreldes näiteks valge vahalille (H. bella) või isegi hariliku vahalillega on ta õied küllalt tagasihoidlikud. Need on väikesed ning paiknevad lehekaenaldes väheõielistes õisikutes.

Looduses kasvab see liaan Kagu-Aasia vihmametsade puuvõrades epifüüdina. Harvem võib teda kohata kividel-kaljudel kasvava litofüüdina. Looduses võib ta lehtede pikkus küündida kuni 20 cm-ni ning varred ronida-väänelda peaaegu 6 m kaugusele.

Kõige selle tõttu vajab südajas vahalill kodustes tingimustes palju ruumi. Kitsukesele aknalauale tugevakasvuline taim lihtsalt ei mahu. Liiati tuleb sinna sobitada ka ronitaimele hädavajalik tugisõrestik.

Valgus samuti on ülitähtis. Mida pimedam on tuba, seda pikemaks venivad vahalille sõlmevahed ning seda väiksemaks jäävad lehed. Samas ei maksaks taime asetada ka lõunapoolsele aknalauale, otsese päikese kätte. Seal võivad lehed saada päikesepõletusi.

Muu hoolduse osas pole südajas vahalill, nagu ka paljud teised vahalilled, kuigi nõudlik. Talle sobib aastaringi paarikümnekraadine toatemperatuur.

Kastmisega tuleks olla pigem ettevaatlik. Nagu paljud teisedki epifüüdid on ka südajas vahalill õppinud vähesega läbi ajama ning liigses niiskuses võivad juured kergesti mädanema minna. Kasvumullaks sobib kergem, nõrgalt happelise reaktsiooniga toalillemuld. Selleks, et muuta seda õhurikkamaks ning paremini niiskust läbilaskvaks, võite mullale lisada veidi orhideedele mõeldud kasvusubstraati.

Ka väetamisega pole mõtet liialdada. Tehke seda õitsvatele toataimedele mõeldud väetisega suvisel kasvuperioodil paar korda kuus, talvel kord kuus, kui siiski.