Laenatud lihaveised söövad rannakarjamaid endisaegsetesse mõõtudesse
„Algas kõik sellest, et trimmerdamine on üks vastikult lärmakas, kulukas ning keskkonda saastav tegevus,“ meenutas Artur Talvik, kelle maja lähedal lehmad tänavu juba teist suve rohtu nosisid. „Püüdsin siis nuputada moodust, kuidas säästvamalt ja vaiksemalt angervaksast, nõgestest ja lepavõsast jagu saada. Ja jõudsin lehmadeni.“
Sõprus veisega on võimalik
Artur mainis oma mõtet veistest kui Tapurla küla rannaniidu hooldajatest jutu sees ühele tuttavale lihaveisekasvatajale. Too tuligi rannakülas tehtavaid ettevalmistusi – võsa raiumist ja aia ehitamist – kaema ning soovitas peale nähtuga rahulejäämist: „Võta šaroleed!“ „Misasja, Chevrolet’d?“ ei suutnud filmimees oma kõrvu uskuda. Mõningase häälduskursuse tulemusel sai siiski selgeks, et mitte Chevrolet (häälda: ševrolee) nagu automark, vaid hoopis šarolee (pr k charolais), üks Prantsusmaalt pärit vanimaid veisetõuge.
Ja šaroleed tulid, kokku kuus: kolm ammlehma, igaühel lehmvasikas tissi otsas. Algul olid loomad arad nagu jänesed, inimest nähes panid hüsteeriliselt kablutades ajama. Suurest, mitmesajapealisest karjast, kust nad pärit, lasi inimese nii lähedale, et käest leiba võtta, vaid kaks looma – pull ja üks lehm.
Arturil kulus kümme päeva rahulikul häälel vestlemist ja samm- ning meeterhaaval lähenemist, enne kui üks ammedest temalt leivakääru vastu võttis. „Sõbraks saime vast kahe nädalaga või nii,“ ütleb ta. Sellisest sõprusest nagu inimesel tekib koera või kassiga, ei maksa lihaveiste puhul siiski unistada, kuid suhelda saab kenasti ka nendega. Usalduse korral lubavad nad end silitada ja kallistadagi.
Meie küla tüdrukud
Need inimesed, kes algul lehmade saabumisele kõige rohkem vastu olid, heldisid sügiseks kõige enam. Kogu karja kutsus külarahvas hellitavalt tüdrukuteks. Kui loomad oktoobri lõpul oma päriskoju tagasi viidi, lehvitasid Tapurla küla elanikud autole järele, pisarad silmis. Neile meeldisid nii loomad ise kui see, mis nendest maha jäi – hooldatud rannaniit.
Tänu möödunudsuvisele suurepärasele kogemusele sõid samast farmist pärit šaroleed tänavu maist septembrini lisaks Tapurla rannaniidule puhtaks suure tüki kinnikasvanud niitu ka poolsaare lääneservas, Tammistu küla all. Nende "tüdrukute" suveperemeesteks olid Kristina ja Marti Hääl.
Juunikuus toimus kahe küla vahepeal asuvas Leesi rahvamajas Soome Põllumajanduse ja Toidutööstuse Uurimiskeskuse (MTT) ning Eesti Hobuse Kaitse Ühingu korraldatud seminar, millel keskenduti looduslike rohumaade kasutamisele. Seminarist osavõtjad, kes väisasid muu hulgas ka Häälte hallatavat rannakarjamaad, tunnistasid lihaveised tõhusateks muru- ja võsaniitjateks.
