TAASKASUTUS | Siidirätikust roosi valmistamisega saab hakkama igaüks

Niisama seisvast siidirätikust, mida väikeste mõõtmete tõttu kaelasallina kasutada ei saanud, sündis poole tunniga roos, mida saab kanda rinnas, kübara peal või kasvõi kleidisabas, kui tuju peaks tulema.

Neljakandilise roosa rätiku küljepikkuseks oli 25 cm. Kaelasallina on sellist jupatsit kasutada raske, sestap seisiski ilus siidirätik jõude. Kuni tekkis mõte see roosiks ümber kujundada.

Voltisin rätiku diagonaalis pooleks, ja siis veelkord pooleks. Tekkinud mitmekordse riba pikemasse serva ajasin kõiki kihte läbistavalt sisse sobivas toonis krookniidi. Alustasin niidi ajamisega umbes 5 cm kauguselt riba otsast ja lõpetasin teises otsas sama kaugel.

Tõmbasin niidi krookesse ning sättisin rätiku roosiks, kroogetevabadest otstest kujundasin lehed. Roosi õmblesin roosat niiti kasutades keskelt kokku, ikka läbi kõigi kihtide.

Südamikuks valisin vanatädilt päranduseks saadud rikkalikust nööbikogust valge poolläbipaistva, veidi erilise kujuga nööbi. Kinnitasin sellegi nõela-niidiga.

Et roosi ka riiete või kübara külge kinnitada saaks, õmblesin tagaküljele ühelt lagunenud prossilt võetud nõelkinnise.

Tavaliselt kinnitatakse roos kaunistusena rinda. Minule meeldib seda aga pisut ebaharilikes kohtades kanda, seelikulõhiku ülaosas, kleidivolangi küljes, mantli õlal, jakihõlma alumises pooles tasku lähedal. Ka kübara, kootud mütsi või bareti külge sobib roos oivaliselt.