Sõrve sääre tipp on üsna lage, sest nii karmide tuulte käes ei soostu peale kadakate suurt miski kasvama. Säär muutub üha kitsamaks ja kitsamaks, kuni kaob terava klibuse triibuna merre. Silmapiir saab kokku taevaga, kuid kusagil aimab silm ka Kuramaa sinakat rannikut. Kas Eesti algab siin või hoopis lõpeb, on raske öelda. Ehkki mitu korda ümber ehitatud, seisab siin ilmast ja võimust hoolimata suursugune majakas, saates merele lootuse ja turvatunde kiiri.

Majaka tume vari langeb ka tuletornilinnaku peale, liikudes seal edasi nagu päikesekell. “Kõige rohkem küsivadki meie külastajad, kas tuletorni ronida ka ikka saab,” jutustab Sõrve külastuskeskuse renoveerimise eestvedaja ja juhatuse liige Andro Roosileht. Torni otsa ronida praegu aga ei saa, sest tegu on siiski töötava navigatsioonimärgiga. Kui tornis hakkaks käima massiliselt inimesi, oleks vaja torni pääsu ja seal olemist muuta turvalisemaks, see aga vajaks investeeringuid, kuid muidugi ka sisulist otsust.

150 aastat valvel

Tuletornilinnak ehitati 1860ndatel ning selles pidi olema kõik vajalik majaka tõrgeteta tööks ja personali eluks-oluks. Oma ruum oli kütuse hoidmiseks ja merepäästejaama jaoks. Personalile, kes elas lihtsat kroonuelu, olid ette nähtud eluruumid kasarmu tüüpi kahekordses kivimajas, samuti ka kelder, saun ja muud tarvilikud hooned.

1944. aastal hävis majakas sõjatules ja tühjaks põles ka eluhoone.

Pärast sõda oli majaka ümbrus piiratud okastraadiga, ja kui see paarkümmend aastat tagasi maha võeti, pääsesid inimesed ka räämas linnakusse.

Turiste vooris sellest hoolimata, sest paik on väga eriline. Just seda asjaolu arvestades otsustaski ettevõtja Andro Roosileht tuletornilinnaku renoveerida ja muuta külastuskeskuseks.

Mitu aastat kulus plaanide pidamiseks ja projektide kirjutamiseks, ehitusega alustati eelmise aasta algul. Ehitust rahastasid EAS ja siseministeerium piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme kaudu.

2013. aasta suveks, Sõrve tuletornilinnaku 150. sünnipäevaks, sai linnaku põhiosa valmis. Elamu, millest poolteist aastat tagasi olid alles vaid müürid, on nüüd muudetud külastuskeskuseks, renoveeritud on ka saun ning õuele ehitati uus simmanimaja. Oma järge ootavad veel vanad keldrid ja veel paar abihoonet.

Piirkonna magnet

“Külastuskeskuse eesmärk on inimesi siia meelitada, ning kui turistid on kohal, saavad kohalikud ettevõtjaid neile oma kaupu ja teenuseid pakkuda,” selgitab Roosileht ideed, miks on tuletornilinnak sellele piirkonnale vajalik. Ta jätkab, et kõik huvigrupid on siin oodatud. Näiteks tuuline rannik sobib hästi surfajatele ja kajakisõitjatele, linnakus on olemas kuurid paatidele ja varustusele. Kui keldrid korda saavad, tulevad siia kohaliku toidu ja käsitöö müügi kohad.

Linnakus saavad tööd kolm kohalikku naist. Tiia Lind on üks maja perenaistest, ta ütleb, et pole ise ka veel uue maja vaimustusest üle saanud.

Külastuskeskusse sisenedes satume kohe merendusmuuseumi. Esimesel korrusel saab ülevaate Eesti tuletornidest, teise korruse kinosaalis võib vaadata ajaloolisi merendusalaseid kroonikafilme. Hubases õppeklassis leiame eest kapitäie pisikesi tööriistu. “Need on Sõrves kasutusel olnud tööriistade mudelid ja need meisterdas minu isa,” selgitab Tiia.

Kolmandal korrusel on sisse seatud avar raamatukogu. Otsaviilus olev kaarjas aken pakub oivalist merevaadet.

Raske on leida akent, kust sellist vaadet poleks. “Et hoonest olid järel vaid müürid ja aknaavadki olid kohati lagunenud, siis me kõiki vana ehituse piirdeid taastada ei saanud ning võisime üsna vabalt asju lahendada,” jutustab Roosileht. Nii on alumisel korrusel avarad klaasist uksed, mida vajadusel saab täiesti lahti teha ning niiviisi sisemust ja välisruumi ühendada. Ka majakanäitust saab vajaduse korral teisaldada, saali mõnel muul otstarbel kasutada või väljapanekuid vahetada.

Karge ja soliidne

Külastuskeskuse arhitekt on Ivo Rebane ning hoone klassitsistlik ilme on üpris ajastutruu. Seda rõhutavad veel sepistatud rõdupiirded ning ainus asi, mille taastada sai – malmist trepp kahe korruse vahel.

Ka sisekujundajad Pille ja Raivo Hein on interjööri loomisel lähtunud kunagise ametnike elupaiga rangusest ja samas soliidsusest. Pinnad on valdavalt hallikad ja valged. Seinale maalitud punane triip, mis moodustab meremehesõlme, ei lase unustada, et viibite majas, mis on pühendatud merele ja sellega seotud inimestele.

Hubasust ja soojust annab tammepuidust mööbel: lauad, raamaturiiulid, vitriinkapid. Huvitava ja modernse nüansi lisavad plastmaterjalist mustad toolid.

Moodsa arhitektuuriga on ka külastuskeskuse kõrvale rajatud simmanihoone. See on puidust ning meenutab prussidest välisviimistlusega lihtsat kuuri. Hoone külgedel on lükanduksed, ja kui need eest lükata, tundub justkui terve sein kaduvat ja ruum saab ühendatud väliterrassiga. Millist ust avada, sõltub hetkel valitsevatest tuuleoludest. Simmanimajas on hubane lava ja saaliosa sadakonnale inimesele.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Maakodu 10/2013.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena