JAAN METTIK

Vahel on üsna keeruline määrata, mis potilillega on tegu. Nimelt on kodudes taimi, millest moodsad lilleraamatud kuuldagi ei taha. Efektsemad toalilled on nad kõrvale tõrjunud, kuid rahva hulgas on nad endiselt armastatud.

Teie sibullill just selline ongi. Ametlikult on tegu Kapimaalt pärineva kannus-linnupiimaga (Orni-
thogalum longibracteatum
). Rahvasuus (ja mitte ainult eesti keeles) kutsutakse teda aga merisibulaks, sest välimuselt sarnaneb ta Vahemere maades kasvava meriurgiineaga (Urginia maritima). Üks huvitav rahvapärane nimetus on veel – kuna sibula pinnale tekib hulgaliselt tütarsibulaid, kutsutakse taime vahel ka rasedaks sibulaks.

Kannus-linnupiim on vähenõudlik. Suvel vajab ta palju valgust ja küllaldaselt niiskust, talvisel puhkeperioodil kastke aga minimaalselt ning hoidke jahedas (sobivaim temperatuur on 15 kraadi ringis). Soojemas ruumis jäävad kuni meetri pikkused lehed valguse vähesuse tõttu nõrgaks.

Muld olgu viljakas ja hea veeläbilaskvusega. Sibul ja lihakad juured võivad liigniiskes mullas kergesti mädanema minna.

Tavaliselt tekib kannus-linnupiima kasvatajal küsimus, kas eemaldada rohkearvulised tütarsibulad. Kui potis on üks sibul, on taim suurem ja lopsakam, kuid tervikuna jätab palju sibulaid ühes potis ehk parema mulje, kuigi taimed on väiksemad.

Raviomadustega on asi keerulisem. Tegu on rahvameditsiinis küllalt tunnustatud taimega, kuid tavapärastesse ravimtaimede nimestikesse ta siiski ei kuulu. Samas on kannus-linnupiim veidi mürgine.

Kuna mürgi ja ravimi vahe on aga õhkõrn, ei pea rahvausk tingimata vale olema.

Kui olete oma hädadele temalt leevendust saanud, võite ilmselt ravikuuri jätkata. Arvestades taime mürgisusega, tehke seda aga ettevaatlikult, ning kindlasti ärge kasutage kannus-linnupiima seespidiselt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid