Maapirn ehk topinambur – heal taimel mitu nime

Maapirn (Helianthus tuberosus), mida tuntakse veel juudikartuli, mugulartišoki ja mugulpäevalillena toodi Põhja-Ameerikast Euroopasse 17. sajandi algul Prantsuse meresõitjate poolt. Tänapäeval on ta mitmel pool maailmas hinnatud kultuur, mis leiab kasutust nii ilu-, toidu- kui ka söödataimena, samuti vähesel määral tehnilise kultuurina.

Topinambur meenutab välimuselt tõepoolest veidi päevalille – ta on kohati mitme meetri kõrguste tugevate püstiste vartega ja kollaste õitega. Tema varred jagunevad erinevalt päevalillest ülemiseses kolmandikus ja õied on oluliselt väiksemad. Ta moodustab maa-aluseid võsundeid, millel arenevad ebakorrapärased kollase, punase või lillaka koorega mugulad. Viimased on kõrge inuliinisisaldusega, mistõttu on maapirn hinnatud kartuliasendaja diabeetikute hulgas. Lisaks eelnimetatule sisaldab kõnealune köögivili märkimisväärselt palju kaaliumit ja rauda ning hulgaliselt teisigi inimorganismile vajalikke mineraalaineid ja mikroelemente.

Maapirnikasvatust on läbi aegade tabanud tõusud ja mõõnad – tegemist on väga kauatuntud kultuuriga, mida viljeleti Euroopas laialdaselt, kuniks õpiti lähemat tundma ja kasvatama kartulit, mis maapirni järkjärgult tähtsusetuks muutis. Siiski on teda aeg-ajalt jälle taasavastatud ja propageeritud.

Paljud perenaised peavad topinamburist lugu tema spetsiifilise pähklise maitse tõttu. Süüakse mugulaid enamasti arutatult, praetult või küpsetatult – keetmisel maitseomadused muutuvad ja palju kasulikke aineid läheb kaduma.

Loomasöödana on ta tänapäevalgi kõrgelt hinnatud: kasutatakse nii haljasmassi kui ka mugulaid, meeleldi söövad neid sõralised, kabjalised, tooreid mugulaid söödetakse kodulindudele ning küülikutele. Tööstuslikult toodetakse mugulatest fruktoosi ja siirupit ning kasutatakse alkohoolsete jookide valmistamisel toormaterjalina.

Topinamburit on lihtne kasvatada, taim on nii külma kui ka põuakindel, mulla suhtes vähenõudlik ning mugulatega lihtsalt paljundatav. Seemned jäävad meie tingimustes tihti valmimata või viljatuks. Taim talvitub kasvukohal ideaalselt ja ei vaja täielikku ülesvõtmist. Koduaias võib teda kasvatada nii dekoratiivsel eesmärgil kui ka toidutaimena, lisaks on hea nipp kasutada teda tuulevarjuna või rohelise müürina madalamate taimede taga.

Uus on tihti unarusse jäetud vana, kes on selle mitmekülgse taime enda jaoks avastanud, ei raatsi enam loobuda!