Alpikanni kasvatamisel tehakse tihti kahte väga levinud viga: valitakse ebasobiv kasvukoht ja taime kastetakse valesti. Nimelt peaks taime kasvukoht olema valge ning jahe – õitsemise ajal mitte üle 15 plusskraadi. Alpikanni kastetakse ettevaatlikult ümber poti ääre või siis poti alt, et vesi ei satuks mugulale, kuna sellisel juhul lähevad laherootsud ja õievarred väga lihtsalt mädanema. Taime potialuse kaudu kastes tuleb meeles pidada üleliigne vesi ära valada – lill ei kannata elu märgade varvastega! Vanad õievarred ja närbunud lehed eemaldatakse taimelt järsu tõmbega, sellisel juhul ei jää alles varrejuppi, millest saaks mädanik tekkida.

Ebasoodsates tingimustes võivad alpikanni lehed muutuda enneaegselt kollaseks või õievarred pehmeks. Kui õievarred jäävad liiga lühikeseks ja õied avanevad lehtede all, on põhjuseks liiga suured temperatuurikõikumised. Taime tuleks hoida tuuletõmbuse eest.

Taime saab uuesti õitsema, kui anda talle paarikuune puhkus. Selleks tuleks pärast viimaste pungade puhkemist kasta järkjärgult üha vähem, et lehed lõpptulemusena kuivaksid. Mugulat hoitakse varjulises, jahedas toanurgas peaaegu kuivalt. Kui ilmuvad uued lehed, istutatakse ümber. Vastavalt lehtede arengule hakatakse taime üha rohkem kastma ja mõne nädala pärast võib kastmisvette ka väetist lisada. Väetada võib kuni õitsemise kõrgpunktini kui seda teha kauem, siis ei jää taim puhkeolekusse ja uute õite moodustumine on oluliselt raskendatud.

Kasutatud allikad:

1. "Toalilled", V. Roost, Maalehe Raamat, 2006
2. Vikipedia, Alpikann

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid