Õnneks see siiski nii ei ole ja paksukeste kirev rüü on saavutatud ikka aretajate tubli tööga. Soomuslehiku perekonda kuulub üle 150 liigi, millest on aretatud palju põnevaid hübriide.

Värvikaid soomuslehikuid imetledes läheb mõte kohe käima: neist võiks ju kujundada laia madalasse anumasse koos kividega ägeda kõrbemaastiku – kivistelt kuivadelt aladelt Mehhikost ja mujalt troopilisest Ameerikast need taimed ju pärit ongi.

Värvikas kõrbemaastik oleks silmale tõeline vitamiin hallidel talvekuudel.

Väikesed lihakate lehtedega soomuslehikud on tänuväärsed toataimed: vähenõudlikud, ei võta palju ruumi, taluvad kuiva õhku hästi (seetõttu eriti sobilikud keskküttega korterisse!) ja on kuivalembesed, mistõttu neid ei pea tihti kastma. Midagi ei juhtu, kui unustate nad üldse mõneks ajaks.

Soomuslehikud armastavad väga päikest, seetõttu on hilissügise ja talve pimedad kuud nende jaoks raske aeg. Siis leidke neile võimalikult valge ja jahe (ideaalne 8–14°) koht – seda paremini nad end tunnevad. Miinuskraade nad muidugi ei talu.

Jahedas talvituvaid soomuslehikuid kastke eriti kasinalt, vaid siis, kui muld on potis kuivanud.

Soojas hämaras toas venivad soomuslehikud välja ja kaotavad oma kauni vormi, seda eriti siis, kuid neid ka rohkelt kasta. Ülekastmine on ohtlik, sest liigniiskus tekitab kergesti mädanikke.

Soomuslehikuid kastes jälgige, et vesi ei satuks lehtedele ja kodariku sisse, sest see soodustab samuti mädanike teket. Lisaks rikub vesi lehti katvat vahakihti.

Talvel ärge soomuslehikuid väetage, aprillist septembrini kosutage neid kord kuus nõrga kaktuseväetise lahusega.

Kevadel pärast öökülmade lõppu võite oma soomuslehikud viia aeda, rõdule või terrassile suvitama.