Lülikaktuste kodumaa on Brasiilia, täpsemalt sealsed kagunurga vihmametsad, mis kulgevad piki Atlandi ookeani rannikut.

Koolibri jaoks loodud õis

Oma ladinakeelse nimetuse sai lülikaktuste perekond prantsuse botaanikult Charles Lemaire'lt, kes nimetas taimeperekonna prantsuse taimekollektsionääri Frédéric Schlumbergeri auks. Vanemas kirjanduses kohtab sageli ka sünonüümi Zygocactus. See nimi viitab taime võrsete iseloomulikule harunemisele, kus uued külgharud tärkavad enamasti võrsete tippudesse ning sageli paarikaupa. Kreekakeelne sõna zygos tähistab kaelkookusid või härgade paarisiket.

Lülikaktused kasvavad looduses epifüütide ehk pealistaimedena puuvõrades või kividel ja kaljudel. Sõltuvalt liigist on nad kas väiksemad või keskmise suurusega, kuni poole meetri pikkuste rippuvate võrsetega taimed. Neil on iseloomulikud sügomorfsed ehk ühe sümmeetriateljega torujad ning enamasti tagasikäändunud kroonlehtedega õied, millest ulatuvad välja tolmukad ning emakakael ja -suue.

Selline õiekuju pole sugugi juhuslik. Lülikaktuste õisi tolmeldavad peamiselt koolibrid ning õis on vormitud nii, et tilluke lind saaks lennul oma noka õide pista ning sealt nektarit juua. Samal ajal puudutavad tolmukad ja emakasuue koolibri pead ning nõnda toimubki õietolmu edasikandmine.

Südatalvine õitseja

Lülikaktuste õied hakkavad moodustuma siis, kui päevad muutuvad lühemaks ja temperatuurid jahedamaks. Brasiilias, mis on ekvaatorile lähedal ja kus päevapikkuse muutus pole kuigi märgatav, on peamine õitsemise esilekutsuja temperatuuri langus. Ideaalne õienuppude moodustumise temperatuur on u 15°. Meie keskküttega kodudes on seevastu määravama tähtsusega päeva pikkus. Esimesed õiepungade algmed ilmuvad ajal, mil ööd hakkavad päevadest pikemaks venima.

Oma kodumaal pole lülikaktustel jõuludega vähimatki pistmist. Jõulud langevad seal südasuvesse ning talv algab mais. Seepärast kutsutakse jõulukaktusi sealmaal maililledeks – flor de maio.

Südatalvel ei õitse siiski kõik jõulukaktuse liigid. Mõnel on see paar kuud hilisem, mõnel varasem, ning kui liikidele lisada veel sajad sordid ja hübriidid, tuleb kokku pea pool aastat vahetpidamatut õieilu.

Pikemalt loe juba detsembrikuu Maakodust!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid